Oliver Lomp: käsi soosib tugevamaid

Oliver Lomp Foto: Toomas Huik

Tänasel päeval annaks suurte kaklejatena tuntud iirlased peksa inimesele, kes küsiks, kas tippjalgpalli on vaja videokordusi või mitte. «F**k you!» ja rusikahoop oleks keskmise iirlase vastus, sest terve Iirimaa on kahe käega tehnika appivõtmise poolt.

Pole ka imestada, kuna viis, kuidas üleeile neile vutiväljakul ära tehti, oli kole.

Maailmameistrivõistluste kvalifikatsiooni play-off-kohtumise Prantsusmaa-Iirimaa lisaaeg oli nii ebaaus, et mõne tõsise jalgpallifänni sundis see kanalit vahetama või nukramal juhul nutma.

Mängu 103. minutil sai karjääri jooksul paljude tiitlitega pärjatud Thierry Henry söödu Iirimaa karistusalasse, kui ühtäkki otsustas FC Barcelona ründaja kehastuda käsipalluriks. Ta mitte ei toksanud palli, nagu Diego Maradona kuulsa «jumala käe» puhul 1986. aasta MMi veerandfinaalis Inglismaa vastu, vaid peatas nahkkera, mängis selle endale ette ja alles siis toksas jalaga Wil­liam Gallas’le, kes võidutabamuse vormistas.

Henry tegu oli fair play reegleid austava vutifänni jaoks tülgastav, eriti kui arvestada fakti, et ajalugu on näinud ka juhtumeid, kus pallur enda käega löödud väravat kohtunikule tunnistanud on ja tabamus lugemata on jäetud (näiteks AS Roma poolkaitsja Daniele de Rossi 2001. aastal liigamängus Messina vastu), kuid mis mängija, jutuks olevas olukorras siis Henry peas sellel hetkel toimub, kui maailmameistrivõistlustele pääsu ootab terve suurriik oma 64 miljoni elanikuga?

See on ilmselt emotsioon, mida ükski eestlane kunagi tundnud pole ja ilmselt ei tunne ka. Henry võib praegu olla jalgpallimaailmas üks vihatumaid tegelasi, kuid kui Prantsusmaa peaks järgmisel suvel MMil edukalt esinema ja näiteks tänu Henry väravatele ilma parima tiitli võitma, siis ei mäleta seda paari aasta pärast enam keegi.

Henryd mäletatakse siis vaid kui prantslaste kangelast. Ja teisalt: millisena läheks Henry Prantsusmaa ajalukku, kui ta oleks tunnistanud kohe pärast tabamust, et mängis käega ja Galliamaa mehed oleksid seepärast MMi ukse taha jäänud?

Kui tulla tagasi videokorduste juurde, siis kuigi iirlastest on ääretult kahju, ei saa tehnikat kuningliku spordiala juurde siiski kaasata. Jalgpalli võlu on just kordumatus ning kui kõik olukorrad lahendataks videolinti kerides, jääksid legendaarsed debatid tekkimata.

Näiteks maailma jalgpalli üks suuremaid vastasseise Argentina-Inglismaa oleks nagu iga teine kohtumine. Ja lõpetuseks: olgu see väikeste vastu nii ülekohtune kui tahes, kuid jalgpallis kipub ikka ja jälle korduma vana tõde – õnn on tugevamate poolel.