Aleksei Lotman: mürgitamisest ja targasti toitumisest

Aleksei Lotman Foto: Postimees.ee

Roy Strideri arvamuslugu 22. novembri lehes oli pisut ehk liiga paaniline, kuid üldjoontes õige. Lisaks lühidalt sellele paar mõõdukalt optimistlikku nooti.

Kuidas vältida toidu ostjana enda ja oma lähedaste mürgitamist? Kõige üldisemalt: mõtle, mida sööd, vaata, mida ostad. Uuri toidu päritolu ja koostist. Samas ei maksa selles küsimuses liiga hoogu minna, ortoreksia ehk maniakaalselt õige toitumine on samasugune moodsa maailma hullus nagu anoreksia ja buliimia.

Seega on ka kõik järgnevad soovitused rohkem mõttega järgimiseks kui rituaalseks tingimusteta täitmiseks. Ja loomulikult pole tegu ammendava loeteluga, vaid edasimõtlemiseks esitatuga.

Esiteks, mitte kõik taimne pole alati hea. Kindlasti pole tervislik asendada loomsed rasvad tahkestatud taimse rasvaga. Nagu pole õige ka täielik rasvadest hoidumine: vajame teatud määral nii taimseid õlisid kui loomseid rasvu.

Loomse valgu täielik asendamine sojaga pole hea ei tervisele ega muide ka keskkonnale: laiaulatuslik sojakasvatus on üks troopilise elurikkuse hävitajatest. Lõppude lõpuks on inimene segatoidulise loomana kujunenud ja looduse vastu pole ka selles küsimuses mõtet minna.

Teiseks, kui ei meeldi GMOd, vaata silti! Vastavalt Euroopa Liidu määrusele on GMOdest saadud toiduainete sisalduse korral kaubas vastav märge sildil kohustuslik. Enamasti on küll märge «sisaldab geneetiliselt muundatud…» kõige väiksemas kirjas, mis sildil leida, seega vahel juhtub, et seda ei märka.

Samuti ei saa ju alati ka vältida mõne toidu juhuslikku GMO-sisaldust, sest ega kõike ka ei jõuta kontrollida. Paanikat ei külvaks, ega ühest pudelist GM-soja õlist ei juhtu midagi, lihtsalt vaata järgmine kord tähelepanelikumalt.

Kolmandaks, eelista eestimaist. Kuigi meie tootmine on viimase kümnendi jooksul tunduvalt intensiivistunud, on meie toit siiski globaalsest keskmiselt riskivabam.

Neljandaks, eelista mahedat. Seda on turul küll vähevõitu, kuid see turg areneb siiski. Mahekaupa on siin-seal tavakauplustes ja eelkõige pisikestes spetsialiseerunud kauplustes, nagu Ökosahver, Mahekaup, Parim Pood jt. Samadest kohtadest saad ka õiglast kaupa (fair trade), mis tavaliselt on ühtlasi ka mahe. Mahekaupa tasub otsida ka internetist.

Viiendaks, eelista talutoitu. Kui naabruskonnas või tutvusringkonnas on veel mõni väiketalu, kes pole lõpetanud piimatootmist, osta temalt. Sama juurikate ja muu söödavaga. Isegi kui tegu pole tunnustatud mahetootjaga, on lootus saada puhast ja tervislikku toidukaupa päris suur. Teavet saab internetist.

Ja mida peaks riik oma kodanike toidulaua kaitseks tegema?

Esiteks, aitama kodanikel aru saada, mida nad söövad. Muu hulgas peaks hoolitsema ka GMO-sisaldust tähistava kirja nähtavuse eest: praegu tavaline kirbukiri küll täidab ELi seatud miinimumnõuded, kuid pole kodanike sisuliseks teavitamiseks piisav. Ka kõigi muude toidu koostist kirjeldavate kirjade juures tuleb järgida mitte ainult ELi õigust, vaid ka teabe tegelikku mõistetavust tarbijale.

Teiseks, ELi põllumajanduse ja maaelu rahaga tuleb meie mahetootmine korralikult jalule aidata. Toetada tuleb nii mahepõllundust kui vastava toidu töötlemist ja tarbijani jõudmist. Samuti tuleb kanda hoolt, et lisaks tublidele suurpõllumeestele jääksid meie toidulauda rikastama ka talunikest väikesed ja keskmise suurusega põllumajandustootjad.

Aga see on juba pikem lugu, millest siin pole ruumi kirjutada, kuid millest hiljuti kirjutasin Maalehes. Kes soovib, otsigu üles.

Samal teemal:

Roy Strider «Mürgita, mürgita» (PM 22.11)

Erkki Luuk «Geneetiliselt muundatud organism on hea» (PM 23.11)