Kas õpilaste süüdistamises eksamil väidetavate pettuste toimepanemisel kehtivad siis teised reeglid ja piisab oletusest? Kui lugeda seadust või õpilaste osas tehtud apellatsioonkomisjoni nägemust, mille tulemusena harno otsused tühistati, on kõik selge – tõenditeta kedagi süüdi mõista ei saa. Kas tõesti hakkab ununema, et iga eksamitöö taga on päris inimene, kelle usaldusväärsust riigi ees kahjustatakse võimalik, et isegi pöördumatult.
Tehisaru usaldamise probleem
Oleme jõudnud ajastusse, kus masina arvamus maksab mõne ametniku jaoks rohkem kui inimese oma. Ei loe ka see, et nii Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on järeldanud, et tehisaru pettuste tuvastamise programmid ei ole usaldusväärsed. Seda põhjusel, et need viivad valesüüdistusteni ja sellest tekkivat võimalikku kahju hüvitada on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu.
Abiturientide eksamitööde juhtumis kahju taastamise asemel saame ikka lugeda lehest seisukohti selle kohta, et programme ju kasutavad ka mõned ülikoolid. Samal ajal pigistatakse silm kinni muu hulgas uuringute ees, et just võõrkeelt kõnelejate teksti loevad tehisaru nn tuvastamise programmid suure tõenäosusega tehisaru poolt kirjutatuks. Ignoreeritakse ka mitmete Ameerika Ühendriikide (kust programmid pärinevad) ülikoolide otsuseid keelata tuvastusprogrammide kasutamine.
Me ei saa ja ei tohi pimesi usaldada tehnoloogiat – jäägem siiski inimesteks.
Juristita hakkama saamine on tehtud keeruliseks
Viimaks on vastuoluline ka ametnike väide, et nendega vaidlemiseks ei ole juristi vaja võtta. Kahjuks reaalsus sellist väidet ei toeta. Kui õpilased koostasid oma selgitused, õpetajad andsid oma kommentaarid ja kinnitused, et rikkumisi ei toiminud, siis oli ikkagi tegemist jutuga kurdi kõrvadele. Teema on seotud mitmete juriidiliste nüanssidega, millest ei paista ka noorteametis endas endiselt olevat täit arusaama.