Maarja Pild ⟩ Nõiajaht Eesti moodi: lapsed on süüdi või tõestagu vastupidist

Gümnaasiumi lõputunnistus. Pilt on illustreeriv. Foto: Toomas Volmer

Kas haridus- ja noorteametile (harno) on lubatud teha otsuseid, tuginedes pikaaegse ametniku kõhutundele, mitte tõenditele, küsib vandeadvokaat Maarja Pild, kes esindas riigiameti hammasrataste vahele jäänud abiturienti, et tal oleks võimalik gümnaasium lõpetada. Tundub, et harno juhid pole siiani oma eksimustest aru saanud.

Viimastel päevadel on Postimehe veergudel ilmunud mitmeid artikleid juhtumi kohta, kus haridus- ja noorteamet järeldas, tuginedes muu hulgas nn tehisintellekti tuvastusprogrammidele, et kaks õpilast on eksamiosa koostanud täies mahus tehisaru kasutades. Otsused küll tühistati tõendite puudumise tõttu, kuid endiselt saab tänasest Postimehest lugeda harno juhi arvamust, et kui keegi ei näinud, siis see ei tähenda, et õpilased ei oleks eksamil spikerdatud. Kahtluste juurde jäämine olukorras, kus süüdistustele tõendeid ei leitud, on pehmelt öeldes hirmutav. Kas harno näol on tegemist riigiametiga, kellel on lubatud teha otsuseid, tuginedes pikaaegse ametniku kõhutundele, mitte tõenditele?

Kahtlused ei saa olla piisavad noore inimese elu rikkumiseks

Sõna «kafkalik» on õigussüsteemi opereerimise iseloomustamisel ka teatud mõttes liigkasutatud väljend, kuid harno tehisaru otsuse juhtumis on keeruline leida toimuvale paremat sõna. Õpetajad kinnitavad harnole, et on eksameid hoolega jälginud, nutiseadmed on õpilastelt ära korjatud, esitatud on õpilase iseloomustused – miski ei kinnita mahakirjutamist. Ka õpilased ise selgitavad, et mahakirjutamist ei toimunud. Apellatsioonkomisjon teeb otsuse, et harno on eksinud – ometi peab riigiasutuse juht vajalikuks meediale kommenteerida, et spikerdamist ei saa välistada. Süüdi, kuni tõestatakse vastupidist?

Analoogselt, kas me kujutame ette, et kohtunikud või prokurörid tuleksid pärast õigeksmõistvat otsust meediasse arvamusega, et küllap see kohtu all olnud isik ikkagi näiteks kelm või röövel on? Ei, sest vähemalt siiamaani on Eestis kehtinud süütusepresumptsioon, mis lubab süüdiolevana inimest käsitleda vaid juhul, kui selleks on jõustunud kohtuotsus.

Kas õpilaste süüdistamises eksamil väidetavate pettuste toimepanemisel kehtivad siis teised reeglid ja piisab oletusest? Kui lugeda seadust või õpilaste osas tehtud apellatsioonkomisjoni nägemust, mille tulemusena harno otsused tühistati, on kõik selge – tõenditeta kedagi süüdi mõista ei saa. Kas tõesti hakkab ununema, et iga eksamitöö taga on päris inimene, kelle usaldusväärsust riigi ees kahjustatakse võimalik, et isegi pöördumatult.

Tehisaru usaldamise probleem

Oleme jõudnud ajastusse, kus masina arvamus maksab mõne ametniku jaoks rohkem kui inimese oma. Ei loe ka see, et nii Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on järeldanud, et tehisaru pettuste tuvastamise programmid ei ole usaldusväärsed. Seda põhjusel, et need viivad valesüüdistusteni ja sellest tekkivat võimalikku kahju hüvitada on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu.

Abiturientide eksamitööde juhtumis kahju taastamise asemel saame ikka lugeda lehest seisukohti selle kohta, et programme ju kasutavad ka mõned ülikoolid. Samal ajal pigistatakse silm kinni muu hulgas uuringute ees, et just võõrkeelt kõnelejate teksti loevad tehisaru nn tuvastamise programmid suure tõenäosusega tehisaru poolt kirjutatuks. Ignoreeritakse ka mitmete Ameerika Ühendriikide (kust programmid pärinevad) ülikoolide otsuseid keelata tuvastusprogrammide kasutamine.

Me ei saa ja ei tohi pimesi usaldada tehnoloogiat – jäägem siiski inimesteks.

Juristita hakkama saamine on tehtud keeruliseks

Viimaks on vastuoluline ka ametnike väide, et nendega vaidlemiseks ei ole juristi vaja võtta. Kahjuks reaalsus sellist väidet ei toeta. Kui õpilased koostasid oma selgitused, õpetajad andsid oma kommentaarid ja kinnitused, et rikkumisi ei toiminud, siis oli ikkagi tegemist jutuga kurdi kõrvadele. Teema on seotud mitmete juriidiliste nüanssidega, millest ei paista ka noorteametis endas endiselt olevat täit arusaama.

Kuidas peaks üks noor oskama argumenteerida tehisaru programmi kasutamise lubatavust? Kuidas peaks ta teadma, et tehisintellekti tekst ei ole autoriõigustega kaitstud, kui see tuli isegi harnole endale üllatusena? Kuidas peaks noor teadma detailideni Euroopa Liidu õigusest tulenevat isikuandmete kaitse regulatsiooni? Ega ei peagi. Meie õigussüsteem on muutunud juba sedavõrd keeruliseks, et oma otsuses veendunud ameti otsuse kangutamiseks ei piisanud vaid lihtsatest ja siirastest selgitustest.

Väga loodan, et käesolev juhtum on erandlik näide ja Eestist ei saa riiki, kus kahtlus maksab rohkem kui tõendid. Samas on selge, et peame olema valvel ja oma õiguste eest võitlema. Vastasel juhul õige ja õiglase tulemuseni me ei jõua.

Maarja Pild esindab õpilast, kelle osas harno otsus täies mahus tehisaru kasutamise kohta apellatsioonkomisjonis tühistati.