NATO vihmavari.

FOTO: Pm

Loorberitele puhkama jääda ei tohi, sest seisame silmitsi uute raskustega, kirjutab NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.

Üleatlandiline partnerlus on jätkuvalt üleilmse stabiilsuse nurgakivi, maailma tööstuslik ja majanduslik selgroog ja tehnilise innovatsiooni tõukejõud. Põhja-Ameerika ja Euroopa moodustavad maailma tugevaima sarnase mõtteviisiga riikide kogukonna – tegu pole mitte üksnes edukate demokraatlike riikidega, vaid ka edumeelsete riikidega, kellele on omane lahendada probleeme pragmaatiliselt.

NATO on Atlandi kogukonna kehastus. Kõige paremini on selle olemust tabanud tuntud Ameerika poliitikakommentaator Walter Lippman. Vaid mõni päev pärast Washingtoni leppe allkirjastamist 1949. aasta aprillis, kui paljud vaatlejad suhtusid uude kaitsepakti ikka veel kahtlevalt, nägi Lippman Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa allianssi palju positiivsemas valguses.

Ta kirjutas: «Pakti mäletatakse veel pikka aega pärast seda, kui selle sõlmimise tinginud asjaolud on lakanud olemast inimkonna peamine mure. Lepe kinnitab ja tunnistab ühistel huvidel põhinevat kogukonda, mis on palju vanem kui konflikt Nõukogude Liiduga ja – tulgu mis tuleb – kestab sellest kauem.»

Toona oli Lippman peaaegu ainus optimist. Ent praegu, 60 aastat hiljem mõistame, miks tal oli õigus. Lippman ei keskendunud üksnes sõjalisele poolele. Tema jaoks väljendas Washingtoni lepe midagi palju sügavamat ja laiemat, nimelt sarnase mõtteviisiga demokraatlike riikide kogukonna teket. Nii Lippmani kui ka Washingtoni leppe koostajate arvates pidi Atlandi kogukonnast kujunema püsiv kogukond, mille olemasolu ei sõltu ühisest ohust. Lippmani arvates pidi üleatlandiline koostöö olema ajatu.

Ja see ongi ajatu. Seepärast ei saabunud NATO lõpp koos külma sõja lõpuga, vaid temast sai poliitiliste ja sõjaliste muutuste peamine taganttõukaja. NATO stabiliseeriv roll Balkanil ja hiljem Afganistanis, tema tegevus terrorismivastases võitluses ning tema partnerluspoliitika edukus näitavad, et allianss on vägagi nõutud. NATO 60. aastapäevale pühendatud tippkohtumisel Saksamaal ja Prantsusmaal kasvas tema liikmete arv Albaania ja Horvaatia lisandumise järel 28ni. Viimase kümnendi jooksul on alliansiga liitunud kaksteist riiki, nende seas pisut üle viie aasta tagasi ka Eesti, ning mitu riiki on vägagi huvitatud liikmeks saamisest.

Me ei tohi aga loorberitele puhkama jääda. Sel sajandil seisame silmitsi uute raskustega. Näiteks üleilmastumine annab ühiskonnale võimaluse muutuda loovamaks ja suurendada heaolu, ent muudab selle ka haavatavamaks. Tehnoloogia ja teabe kiire levik pakub täiesti uusi tootmisvõimalusi, ent suurendab ka ohtu, et massihävitusrelvi välja töötavate riikide ring laieneb.

See pole veel kõik. Piirkondlikud konfliktid panevad meie ette julma valiku kuluka ükskõiksuse ja kuluka sekkumise vahel. Nurjunud riigid võivad muutuda terroristide kasvulavaks. Loodusvarade, nagu nafta, gaas ja vesi, nappuse suurenemisel võivad olla tõsised majanduslikud, poliitilised ja koguni sõjalised tagajärjed. Kliimamuutused võivad tuua kaasa keskkonnakatastroofe, piirkondlikke konflikte ja täiesti seniolematus ulatuses rahvaste rände. Praegu kogeme omal nahal, et üleilmne majanduslangus mitte üksnes ei suurenda meie riikide ees seisvaid probleeme, vaid raskendab ka nende probleemide lahendamiseks vajalike ressursside leidmist.

Mõni probleem käib


NATO-le selgelt üle jõu. Seepärast tulebki laiendada üleatlandilisi suhteid traditsioonilistest julgeolekukaalutlustest tunduvalt kaugemale ja kaasata kogu rahvusvaheline üldsus. Tänaste ja homsete oluliste julgeolekuprobleemide lahendamiseks ei ole siiski NATOst paremat institutsiooni. NATO on meie kollektiivkaitse ja eduka kriisiohje asendamatu sõjaline selgroog.

Selleks, et Atlandi allianss saaks ka edaspidi jääda sellesse kesksesse rolli, on vaja NATOt edasi arendada. Siinkohal kerkivad esile kolm valdkonda.

Esiteks Afganistan. Lühidalt öeldes peame eraldama oma ambitsioonide saavutamiseks piisavalt raha. Tippkohtumisel kinnitasid riigipead ja valitsusjuhid, et meie strateegia on õige – võtmeküsimus on selle täismahus rahastamine. Kui me seda ei suuda ja kui laseme rahal määrata lõpptulemuse, siis jäävad edusammud Afganistanis parimal juhul ajutiseks.

Seepärast tervitan ma USA uue administratsiooni otsust saata Afganistani rohkem vägesid. Mul on hea meel, et see on ergutanud ka teisi liitlasi suurendama nii oma sõjalist kui ka tsiviilpanust.

Kõigil riikidel on Afganistanis palju ära teha. Oleme teinud märkimisväärseid edusamme Afganistani rahvaarmee väljaõppe ja varustamise osas ning need edusammud peavad sillutama teed uutele. Meil tuleb rohkem pingutada ka selle nimel, et Afganistani politsei suudaks paremini ise julgeolekut ja stabiilsust tagada. Tsiviilvaldkonnas on teha veelgi rohkem: meil tuleb aidata afgaane toimivate institutsioonide ülesehitamisel, kuritegevuse ja korruptsiooni vastu võitlemisel ning narkokaubanduse probleemi kontrolli alla saamisel. Kõiki neid jõupingutusi tehes peame hoolikalt jälgima, et üksikud riigid ei hakkaks oma konkreetset rolli seostama kitsalt teatud geograafilise piirkonna või tegevusvaldkonnaga. Meil peab pidevalt olema silme ees üldpilt, ja on eluliselt tähtis, et meie tegevus Afganistanis jätkuks ühise üleatlandilise püüdlusena.

Üldpilt ulatub aga Afganistanist kaugemale. See hõlmab laiemat piirkonda, eeskätt Pakistani, kelle me peame tugevamalt oma püüdlustesse kaasama. Lisaks peavad meie sõjalised ja tsiviilinstitutsioonid hakkama tegema palju tihedamat ja tõhusamat koostööd. Ehk teisisõnu, meil on vaja tõepoolest kõikehõlmavat lähenemist, ja seda mitte üksnes Afganistanis, vaid ka reageerimisel teistele kiireloomulistele riigiülestele probleemidele. ÜRO-NATO ühisdeklaratsioon, mille ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ja mina eelmisel aastal allkirjastasime, peaks aitama meil selles suunas liikuda.

Teine peamine muutuste valdkond on NATO suhted Venemaaga. Eelmise aasta augustis aset leidnud Gruusia konflikti on mitmeti tõlgendatud ja ma ei tahaks lisada veel üht tõlgendust. Üks õppetund on aga ilmne: suhted Venemaaga on üks keerulisemaid päevakorrapunkte. Pole saladus, et mõned liitlased on Venemaa suhtes soodsamalt meelestatud kui teised. Peame oma Venemaa-suunalise poliitika tasakaalustamiseks veenma oma liitlasi, et nende julgeolekuvajadused on täidetud. Teisisõnu, mida suurema kindlustunde NATO oma liikmetele annab, seda enam on nad valmis tegema Venemaaga koostööd eri valdkondades. Ent ka Venemaa peab otsustama, kas ta tunnustab
NATO partnerlussoovi või suhtub NATOsse endiselt ammu seljataha jäänud külma sõja mallidest lähtudes.

Mõistagi ei lase me Venemaal NATO laienemist kursilt kallutada. See protsess on Euroopa kui ühtse ja demokraatliku julgeolekuruumi konsolideerimise tuum ning selle üle kauplemine ei tule kõne alla. Ent NATO ja Venemaa suhe on liiga oluline, et see võiks jääda toppama laienemist või raketikilpi või Kosovot puudutavate vaidluste taha. Vaja on positiivset tegevuskava, mis võtab arvesse nii Venemaa kui ka NATO tähtsust. Afganistan on üks oluline piirkond, kus meil on ilmsed ühishuvid ja suuremad väljavaated saavutada oma eesmärkide täitumine, kui me teeme koostööd; ent on ka teisi valdkondi, nagu võitlus terrorismi ja piraatlusega ning massihävitusrelvade leviku tõkestamine. Teisisõnu on tulnud aeg värskendada suhteid Venemaaga.

Kolmas muutuste valdkond on toimetulek uute ohtudega. Kaks aastat tagasi, kui Eesti langes küberrünnaku ohvriks, saime heita pilgu sellele, mis meid ees ootab: küberrünnaku puhul ei pea ainuski sõdur ületama teise riigi piiri, ometi võib see halvata riigi toimimisvõime.

Õnneks oli Eesti selleks hästi valmis. Ent meil ei pruugi alati nii vedada. Samamoodi võib riigi energiavarustuse katkemine kõigutada tema majandus- ja sotsiaalset struktuuri, nagu oleks sealt sõda üle käinud, ilma et oleks tehtud ainsatki lasku. Arktilise jää sulamine võib tõsiselt ohustada julgeolekut eeskätt Arktika piiril paiknevates alliansi liikmesriikides, ent ka mujal.

Nendele julgeolekuohtudele ei tule tingimata vastu astuda sõjaliste meetmetega, ent kindlasti peavad liitlased neile vastu astuma ühiselt. Küberkaitse oivakeskuse loomine Eestis on üks näide sellest, et liitlased on uute ohtude suhtes küll valvel, kuid samas peavad olema valmis määratlema NATOs lisaväärtuse loomise võimalusi selle ohuga tegelemisel. On tähtis, et me tugevdaksime liitlaste solidaarsuse kontseptsiooni uues julgeolekukeskkonnas ja et meie liikmesriigid võiksid olla kindlad, et nad ei pea omapäi nende raskustega toime tulema.

Aprilli alguses Strasbourgis ja Kehlis toimunud tippkohtumisel astus NATO selles suunas pika sammu, kui otsustas käivitada NATO strateegilise kontseptsiooni põhjaliku ülevaatuse. Uus strateegiline kontseptsioon peab ühendama alliansi põhieesmärgiks oleva kollektiivkaitse ning arvukatest tegevuspiirkonna välistest operatsioonidest tulenevad nõuded.

See peab rõhutama NATO kui ainulaadse ühisväärtustel ja -huvidel põhineva kogukonna rolli ning vältima kiusatust edendada piirkondlikke või riiklikke huve ühiste eesmärkide arvel. Samuti peab see selgelt välja ütlema NATO kindla soovi teha partnerina koostööd ÜRO, ELi ja teiste rahvusvaheliste tegijatega, et laiahaardelise lähenemisega tänapäeva julgeolekuprobleemidele vastu astuda.

Need probleemid on täiesti erinevad probleemidest, mille tõttu NATO omal ajal loodi. Need on täiesti erinevad ka probleemidest, millega seisime silmitsi siis, kui Eesti viis aastat tagasi alliansiga liitus. Ma ei taha hetkekski väita, et NATO on lahendus kõigile probleemidele. Ent ma usun, et tugevast ja ühtsest üleatlandiliste riikide perest on nende probleemide lahendamisel suur abi. Ma olen kindel, et senikaua, kui üleatlandilised suhted on tugevad ja nende suhete aluseks on tugevad institutsioonid, suudame sündmuste kulgu ise määrata, mitte nende ohvriks jääda.