Mart Laar: Krugman, Ilves ja kompleks

Toomas Hendrik Ilvese märkused Ameerika majandusteadlase ja kolumnisti Paul Krugmani kohta on äratanud laialdast tähelepanu, sest tegelikult pole küsimus ju Krugmanis, vaid kokkuhoius või kulutamises.
 

Ilves on seda teemat tegelikult üritanud tõstatada mitu kuud, kuid pole sellega kuhugi jõudnud. Nagu näha, on Twitteris säutsumine mõnusam tee endale tähelepanu tõmbamiseks. Presidendi reaktsiooni võib muidugi liialdatuks pidada, kuid mis tal muud üle jäi. Keegi teine ju Krugmani ebatäpsustele tähelepanu ei juhtinud.

Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid pikema protsessiga, kus Eesti nobelistile ikka ja jälle ette jääb, seda enam tuleb imeks panna, kui palju alaväärsust ja enesehaletsust paljudes meis eksisteerib. Edgar Savisaar näiteks leiab, et Ilves on tõsiselt kahjustanud nii Eesti kui ka iseenda mainet ja tõsiseltvõetavust. Kes siis julgeb sellisele targale Ameerika onule vastu hakata?

Põhimõtteliselt samal arvamusel on rida teisi kiibitsejaid, kes Ilvese mõtteavaldustega rahul pole. Tavaliselt nende arvates ameeriklaste suust just kulda ei tule. Kuid kui soovitakse majanduse elavdamist uute laenude ja suurema kulutamise abil, näib see ülima tarkusena.

Paul Krugmanile kui John Maynard Keynesi ideede toetajale ei saagi Eesti loomulikult meeldida, sest iseseisvuse taastamise järel pole Eesti muud teinud kui tõestanud, kui valed need teooriad on. Eesti on vastupidi kõigi välisnõunike arvamusele kehtestanud ühetaolise tulumaksu ning teinud teisigi radikaalsena tundunud otsuseid. Eesti edu kirjeldavad tabelid on Krugman targu oma artiklitest välja jätnud.

Ega neid Friedmani preemiaid Eestile niisama ilusate silmade eest antud pole.Eriti vihane on Krugman olukorras, kus tuleb eurooplastele selgitada, et ennast lõhki laenanud riikide päästmiseks oleks targem mitte säästa, vaid rohkem laenata. See on umbes sama hea soovitus, kui panna vampiir verekeskuse direktoriks. Eesti on elav näide, et seegi soovitus on valeks osutunud.

Eesti on käitunud vastupidiselt Krugmani ja teiste soovitustele ning olnud kahtlemata edukam kui mitmed teised majanduslangusega võitlevad Euroopa riigid. Selles veendumiseks tuleb vaid võrrelda Eesti ja teiste Põhjala riikide ning Lõuna-Euroopa vastavaid andmeid, näiteks tööpuuduse ja riigivõla kohta.

Eesti areng on olnud sedavõrd selge, et Krugman oma vastuses Ilvesele Eestist enam ei räägi. Ilmselt loodab ta, et kõik need Eestis, kes põevad mingit alaväärsuskompleksi, arvavad, et Eestil on võrreldes teistega erakordselt halvasti läinud ning suuremat hädapätakat pole maailmas olemas. Ühtlasi ajavad nad Krugmani eest asjad korda ning kutsuvad Ilvese korrale.

Nii jätkab Krugman hoopis Roosevelti ja Suure depressiooniga, üritades põhjendada, miks on kriisi ajal suurem kulutamine ning sotsiaalsed meetmed edukamad kui miski muu. Seejuures unustab Krugman, et isegi Ühendriikides endas on need väited tõsise kahtluse alla seatud.

Tema katsed Euroopale nõu anda, kuidas oma asju peaks ajama ning kuidas säästmise asemel rohkem kulutada, langevad kokku mitmete sotsiaaldemokraatide soovitustega, kuid põrkuvad Euroopas Saksamaa ja teiste vastuseisule. Ilvese ja Krugmani vaidlus on tegelikult osa laiemast vastasseisust ning kohalikel kiibitsejatel ei tasu selles vaidluses osalemist meie presidendile pahaks panna, vaid teda pigem toetada.

Kui president Obama jaoks on igati sobiv toetada sotsiaaldemokraadist presidenti Hollande’i tema võitluses säästmisele «liigse tähelepanu» pööramise vastu, siis sobib ka sotsiaaldemokraadist presidendil Ilvesel selles vaidluses osaleda.