Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaanus Nurmoja: Eesti kodanikupalga poliitikat peame kujundama ise

39
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaanus Nurmoja. | FOTO: Arvet Mägi

Tähtis on, et hariksime oma põldu ise, muidu tuleb seda meie eest tegema keegi teine. Olgu kodanikupalga idee pealegi välismaist päritolu – võõras seeme võib võõral maal kukkuda õigesse mulda ja areneda õige harija käes just selliseks taimeks, nagu harijale kasulik, kirjutab Rakveres tegutsev muusik, ajakirjanik ja kodanikupalga üks eestkõnelejaid Jaanus Nurmoja.

Esiteks jõudu rohelistele, kes loodavad Tallinnas võimule saades korraldada seal nelja aasta pikkuse kodanikupalga eksperimendi tuhande katseisikuga ja 400 euroga kuus igaühele neist.

Isegi pelgalt kavatsuseks jäädes on see palju parem kui mitte midagi, kuivõrd suhtumises kodanikupalga teostatavuse ja mõju riikliku uurimise algatusse (portaalis rahvaalgatus.ee) on seni olnud märgata teatavat pelglikkust.

Kas ja kuidas on ühel omavalitsusel Eestis võimalik sellist eksperimenti korraldada, kui täiuslikult ja kas iseseisvalt või mingis koostöös riigiga, seda saame vast teada siis, kui tegudeks läheb.

Ebavõrdsus on kodanikupalga eesmärk

Ühtaegu kiitus Kaspar Kurvele kodanikupalga olemuse põhjaliku lahtiseletamise, eriti aga müütide kummutamise eest artiklis «Kodanikupalk ehk Vasak- ja parempoolsuse tervitatav surm».

Muidugi pole kõik sealsed väited kivisse raiutud (näiteks saajate ring võib sama hästi piirduda ka kodanikega). Müütide ülevaade aga ärgitas muuhulgas otsima mõnele neist seletust. Näiteks müüt number üks on arvatavasti sündinud teisest müüdist, millele autor kaudselt ka vihjab – nagu oleks kodanikupalga eesmärk teha kõik inimesed sissetulekutelt ja jõukuselt võrdseks.

Tegelikkus on aga midagi muud. Jah, suures plaanis peaks see küll leevendama ebavõrdsust, kuid kohati on ebavõrdsus hoopis kodanikupalga eesmärk – nii imelik kui see ka ei tunduks, liiatigi veel kodanikupalgaaktivisti suust öelduna.

Tõesti, kodanikupalk tagab sissetulekute ebavõrdsuse kahe tööealise elanikerühma vahel. Need on töötud ühelt poolt ning töö või ettevõtlusega hõivatud teiselt poolt. Ebavõrdsus on tagatud mõistagi viimaste kasuks. Seda võib väita ilma igasuguste uuringuteta.

Praeguse sotsiaalse kaitse tavad aga tekitavad pahatihti isegi vastupidise olukorra, kus toetusest elada on soodsam kui kasvõi pisut palgatööd teha.  Peaaegu nagu Eesti Töörahva Kommuunis, kus kehtis elukutsepõhine nn elamisraha, kuid samas puudus töötasu, mis kommuuni juhtide arvates oli saatanast. Tööta või ära tööta, sissetulekud ikka samad.

Kui praegu oled piltlikult öeldes valiku ees, kas 400 või 400 eurot kuus, siis kodanikupalk tähendaks valikut 400 või 400+400=800 eurot kuus. Kumma valiksite?

Palgast loobuksid vaid väga vähesed

Müüdile, nagu ei tahaks kodanikupalga tõttu keegi tööd teha, lisavad veelgi naeruväärsust mulluse üleeuroopalise programmi e28 küsitluse tulemused. Kui massilist mittetöötamist pidas suurimaks riskiks 43 protsenti vastanutest (nähtavasti ka osa kodanikupalga pooldajatest, sest neid oli kokku 64 protsenti), siis tööst loobuda kavatsejaid oli vaid neli protsenti.

Eestis samal aastal tehtud niinimetatud omnibuss-küsitluse tulemused aga näitasid, et kui riik maksaks inimestele ilma tingimusteta 400–500 eurot kuus, siis oleks palgatööst nõus loobuma maksimaalselt viis protsenti.

Siiski, nagu märgib Euroopa Parlamendi Uuringuteenistuse mullusügisene ülevaade põhisissetuleku (ehk kodanikupalga) teemast Euroopa Liidus, tunnistavad nii idee pooldajad kui ka kriitikud, et nende argumentide toetuseks on vähe empiirilisi tõendeid.

Ehk leitakse Eestis riigiaparaadi ja teadusmaailma koostöös vettpidavaid vastuseid küsimusele, kuidas kodanikupalka rakendada makrotasandil (kuidas rahaliselt katta jne) ja millist mõju see avaldab? Kui suur kodanikupalk on Eestis võimalik ja kuidas? Kas 400 eurot, mida rohelised Tallinnas testida plaanivad, oleks tegelikult ka võimalik praeguste maksudega? Kes neid vastuseid teada ei taha, jätab kodanikupalga uurimise algatusele toetusallkirja andmata.

Kõik eestimeelsed jõud peavad kaasa mõtlema

Kodanikupalga parteitu eestkõnelejana leian ühtlasi, et Eestis ei ole puhtolemuslikult «irrelevantseid» parlamendierakondi, kellega arvestamine kodanikupalga küsimuses peaks olema mõttetu või lausa välistatud. Eriti kui jutt on eelmainitud uurimisest, mille vajalikkuses ei saa olla kahtlustki. Kuidas seda korraldada – see oleks praegu hoopis olulisem diskussiooniteema kui küsimus, kas kehtestada või mitte.

Hiljaaegu oli mul hea meel lugeda, et näiteks Keskerakonna juhtkond näikse samamoodi arvavat. Õekesed küsisid, mida erakonna juhid arvavad kodanikupalga teemast ja said vastuseks: vajab uurimist. Loomulikult – «üheksa korda mõõda» (enne kui ütled «ei» või «jah»). Sotside ja oravate leeris esineb nii positiivset suhtumist kui ka nimetissõrme kruttimist meelekohal, kodanikupalga toetajaid on lisaks Vabaerakonnas.

Loomulikult on selles protsessis vajalik iga erakond. Näiteks Isamaa ja Res Publica Liidu ning  konservatiivse rahvaerakonna panus üritusse on mitmel põhjusel väga oodatud. Mis siis, et briti päritolu aktivist, professor Guy Standing hirmutas umbes poole aasta eest peavoolupoliitikuid just rahvuslastega, kes tulevat vaese rahva toel võimule, kui peavool kodanikupalga idee peale veel kaua mõtleb nina kirtsutada.

Britid brittideks. Eestis peaksid hoopis kõik end eestimeelseks pidavad jõud mõtlema sellele, milliseks võib Eesti kodanikupalga poliitika osutuda siis, kui nemad selle kujundamises ei osale ja kes võib sel juhul osutuda «esimeseks viiuliks». Ehk tundub see paralleel meelevaldne, aga mõelgem: milline olnuks iseseisvuse taastamise otsus augustis 1991, kui Eesti Komitee oleks selle ettevalmistamisest distantseerunud?

Tähtis on, et hariksime oma põldu ise

Meenutagem taas Mart Nuti hiljutist mõtteavaldust selle kohta, et mismoodi riik ka ei toimetaks ühes või teises valdkonnas, peab see ikkagi teenima Eesti peamist mõtet ja eesmärki, mis on sõnastatud põhiseaduse preambulis. Seda silmas pidades pole tõupuhtusega parem-vasakskaalal niikuinii midagi peale hakata ning nagu Kurvegi õigesti märkis, ei kuulu kodanikupalk sellel skaalal õieti kuhugi.

Tähtis on, et hariksime oma põldu ise, muidu tuleb seda meie eest tegema keegi teine. Olgu kodanikupalga idee pealegi välismaist päritolu – võõras seeme võib võõral maal kukkuda õigesse mulda ja areneda õige harija käes just selliseks taimeks, nagu harijale kasulik. Eestlastel ja lätlastel on sel alal ilmekaid kogemusi alates rahvusliku ärkamise ajast, ehkki hoopis teistsuguses ja ilusamas valdkonnas kui majandus.

Põhisissetuleku (sealhulgas üleeuroopalise) kehtestamisest aga mõeldakse Euroopa Liidus ka liikmesriikide tasandil tõsisemalt, kui oskame oma meediaväljaannetest loetu põhjal oletada.

Katsetusi tehakse Soomes, Kanadas ja mujalgi, plaanitakse Hollandi omavalitsustes ja Prantsusmaal, silme ees tulevikupilt «robotiseeritud», tundmatuseni muutunud ja kahanenud töömaastikuga maailmast.

Naiivne oleks kujutleda, et tegemist on mingi järjekordse moevooluga, peita pea liiva alla ja loota, et ehk läheb see karikas meist mööda. Parem püüda seda «karikat» juba eos Eesti heaks ära kasutada ja selle sisu enda järgi kohandada nii palju kui võimalik.

Homne valmisolek ülehomseks on tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimise ning sellekohase rahvaalgatuse olulisemaid eesmärke.

On vaja 1000 toetusallkirja, et algatus jõuaks riigikogu saali.

Tagasi üles