Kaspar Kurve: kodanikupalk ehk Vasak- ja parempoolsuse tervitatav surm

Kaspar Kurve. Foto: Erakogu

Iga uus asi hirmutab inimesi ja vajab selgitust, mõistetav. Mis see kodanikupalk siis õigupoolest on, selgitab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Kaspar Kurve.

Eestis on – minu jaoks – kolm tõsiseltvõetavat parlamendierakonda: Reformierakond, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Olen korduvalt püüdnud aru saada, aga tulutult Isamaa ja Res Publica Liidu ning Vabaerakonna sisust. Komplimendid neile, kes seda suudavad. Mis puudutab EKREt, siis odava populismi fenomeni mingil määral mõistan, aga erakond, mis 21. sajandil suudab praktiliselt ainult immigrantidest ja traditsioonilisest perekonnast räusata, peaks olema, ja õnneks ongi, Eesti poliitikamaastikul tegelikult irrelevantne.

Suur osa netikommentaatoritest ning «eluülikooli» doktorantidest viimase väitega loomulikult ei nõustu, see on loogiline ning nende panust Eesti arengusse intelligentsete ja muidu sisukate kommentaaridega ei tohi kindlasti alahinnata – huumor on meie üldiselt melanhoolses või lausa depressiivses kliimas alati tervitatav ja tervistav.

Parlamendivälistest erakondadest pean loomulikult ainsana tõsiseltvõetavaks rohelisi,   mistõttu kuulun ma ju isegi Eestimaa Rohelistesse. Samas annan endale aru, et meil on enda nii-öelda aktuaalseks tegemiseks vaja veel väga suur töö teha – mäletab ju suurem osa eestlastest rohelisi (tegelikult teenimatult) Strandbergi-aegse flop’ina ning praegu teatakse meid peamiselt keskkonnaaktivistidena.

Jah, keskkonnasõbralikkus ei ole mitte ainult meie, vaid peab olema Eesti ja terve maailma üks kõige olulisematest prioriteetidest. Aga Eestimaa Rohelised ei ole keskkonnaliikumine, vaid poliitiline erakond, kellel on oma visioon kõiges, alates haridus- ja sotsiaalpoliitikast ning lõpetades majanduspoliitikaga. Ja viimasest peamegi rääkima, sest just efektiivne majanduspoliitika, tahame seda tunnistada või ei, on hästifunktsioneeriva ja terve riigi vaieldamatu alus.

Reformierakonnal on ühest küljest õigus – riik peab tagama selle, et ettevõtjatel oleks võimalikult soodne keskkond, see tähendab, et maksud ettevõtetele peavad olema võimalikult madalad ning riigi sekkumine ja bürokraatia viidud miinimumini. See tekitab Eestis atraktiivse ärikeskkonna, tagab nii kodu- kui ka välismaiste investeeringute rohkuse ning omakorda suurendab tööhõivet ja majanduskasvu. See on küll lihtsustus, kuid just nii liberaalne majanduspoliitika teoreetiliselt töötab ja sellel on kahtlemata iva sees.

Sotsiaaldemokraatidel ja Keskerakonnal on samuti ühest küljest õigus. Riik peab tagama selle, et majanduskasvu numbrid ka reaalsuses inimesteni jõuaks ja meie kõigi, mitte ainult «valitud eliidi» elujärg paraneks. Seetõttu on arusaadav, miks tõsteti tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni, tõsteti lahja alkoholi aktsiisi, aga ka sotsiaaltoetusi, jäeti ära sotsiaalmaksu pooleprotsendiline alandamine jne. Ka see on loomulikult lihtsustus, kuid just nii praegune vasakpoolne majanduspoliitika teoreetiliselt töötab ja ka sellel on kahtlemata iva sees.

Ainult, et siin on üks väga suur AGA. Nii «parempoolsed» ehk Reformierakond kui ka «vasakpoolsed» ehk sotsiaaldemokraadid ning Keskerakond tegelikult eksivad. Eksivad, sest kumbki lähenemine tänapäeval enam ei tööta. Reformierakond oli riigipiruka juures 17 aastat (1999–2016), seejuures oldi peaministripartei pretsedenditud 11 aastat järjest. Eesti viie Euroopa rikkaima riigi loosungist on selle ajaga saanud nali, mida ei usu enam (kui üldse kunagi uskus) ka kõige tulihingelisem reformierakondlane. GINI koefitsiendi (ebavõrdsuse indikaator) järgi oleme Euroopa Liidu tipus.

Majanduslik ebavõrdsus kui selline ei ole iseenesest tingimata paha, paha on ebavõrdsus võimalustes ning paha on vaesus. Ja mine ning proovi seletada miinimumpalka teenivale pereisale või -emale, et Eestil läheb väga hästi ja Eestis on elu väga hea. Seda pole võimalik teha, sest see lihtsalt ei ole nii. Eestlaste massiline väljaränne ning välismaalt parema elujärje otsimine on küll kurb, aga absoluutselt mõistetav ning tänases olukorras paratamatu.

Meie «vasakpoolsed» saavad sellest aru. Seetõttu on mul ühest küljest hea meel, et on astutud samme, et väiksema sissetulekuga inimestele jääks kätte rohkem raha. Ainult et ka selline lähenemine ei tööta ega saagi tänapäeval enam töötada. Me kõik oleme kuulnud ettevõtjate kriitikat praeguse valitsuse tegevuse suhtes, mis komplitseerib ettevõtluskeskkonda ning pidurdab selle arengut. Ja see kriitika on absoluutselt õigustatud, sest just eraettevõtlus on see, mis tekitab enamiku töökohtadest, loob majanduskasvu ja jätkusuutlikkuse ning tagab Eesti konkurentsivõimelisuse rahvusvahelisel areenil.

Lisaks, kuid kindlasti mitte väheolulisema argumendina, on selge, et vasakpoolne majandussüsteem ja selle käigushoidmiseks rakendatav sotsiaalkaitsesüsteemi masinavärk lihtsalt ei ole 21. sajandil enam jätkusuutlik. Sellest saavad üha enam aru ka traditsioonilised vasakpoolsed riigid ehk Põhjamaad, millesarnaseks ka Eesti (sõltuvalt loomulikult kontekstist, elatustaseme suhtes aga kahtlemata) saada püüab.

Ainus võimalik lahendus on...

Ei parem- ega vasakpoolne majanduspoliitika pole tänapäeval (enam) toimivad. Jah, paberil töötavad mõlemad, reaalsus aga näitab vastupidist. Muidugi on lihtne eelmise sajandi majandusõpikutes näpuga järge ajada, et teisi oma argumentide õigsuses veenda üritada, kuid eelmise sajandi põhimõtted 21. sajandil lihtsalt enam ei kehti. Sellega ei tule mitte ainult leppida, vaid seda tuleb tervitada, sest just progress ongi inimkonna edasiviivaks jõuks. Aga ei Hanno Pevkur, Jüri Ratas ega Jevgeni Ossinovski paraku ei mõista, kuhu maailm tänu tehnoloogilisele revolutsioonile praegu liigub.

Kui keegi on üldse lähituleviku osas pisutki pädev ennustama, siis inimesed, kes reaalselt praegu piire nihutavad, nagu Elon Musk, Mark Zuckerberg, Bill Gates jpt. Ning nad kõik, aga ka paljud teised, näiteks juba tükk aega tagasi manalateele läinud parempoolsete ebajubal Milton Friedman, korrutavad kui ühest suust: ainus võimalik lahendus meie ees olevatele täiesti uutele väljakutsetele on kodanikupalk.

Iga uus asi hirmutab inimesi ja vajab selgitust, mõistetav. Mis see kodanikupalk siis õigupoolest on? Kodanikupalk on igakuine tingimusteta rahamakse kõikidele (täisealistele) inimestele. Ei ole oluline, kas inimene on töötu, teenib 500, 5000 või 50 000 eurot kuus, riik maksab võrdse summa kõikidele inimestele. Mis selle eesmärk on? Eesmärk on see, et ükskõik, mis ühe indiviidi elus ka majanduslikult ei juhtuks (ning ettearvamatuste eest pole me keegi kaitstud), tagab kodanikupalk nii-öelda turvavõrgu, mille abil ei ole võimalik kukkuda ning mis garanteerib, et elementaarsed vajadused, näiteks toit, eluase ning ligipääs meditsiinile, oleksid igal juhul kaetud.

Kui suur kodanikupalk Eestis olla võiks? Arvutused näitavad, et kodanikupalk saaks juba praegu Eestis olla umbes 360–400 eurot kuus, realistlike ning pisikeste maksumuudatustega saaks selle tõsta umbes 450 euroni kuus. See ei ole ulmeliselt suur raha, kuid see ei olegi kodanikupalga eesmärk. Nagu öeldud, peab kodanikupalk katma vaid inimese elementaarsed vajadused, mitte tekitama olukorra, kus inimesel kaob igasugune motivatsioon tööd teha.

Loomulikult on kodanikupalga kontseptsioonil palju kriitikuid. Kummutame mõne kõige levinuma väite:

1. Kodanikupalk on vasakpoolne, isegi punamarksistlik idee. Absoluutselt mitte. Kodanikupalga maksmise üheks eelduseks on ebavajaliku bürokraatia radikaalne vähendamine ning praeguse sotsiaalkaitse- ja sotsiaaltoetuste süsteemi muutmine. Võtkem näiteks praegune töövõimereform – enda töövõimetuse pidev tõestamine mõjub negatiivselt inimväärikusele, lõputute paberite ja dokumentide täitmine, majanduslikult absoluutselt irratsionaalne bürokraatia jne oleksid minevik. Riigi sisuliselt ainsaks «sotsiaaltoetavaks» ülesandeks olekski kõigile kodanikupalga maksmine.

2. Kuidas kodanikupalk ettevõtluskeskkonda soosima peaks? Kodanikupalga rahastamise meetmeid on loomulikult palju. Üks võimalus oleks näiteks Hollandi eeskujul rakendada eraravikindlustust, mis praeguses Eestis mõeldamatu oleks. See summa võetakse igas kuus automaatselt kõigi kodanikupalgast maha. Eestis elavatel välismaalastel, kellele kodanikupalk ei rakendu, oleks kohustus maksta ravikindlustuse eest samaväärne summa ise. See omakorda vähendaks oluliselt ettevõtete maksukoormust väiksema sotsiaalmaksu näol, mis soodustaks investeeringuid ning looks Eestis praegusest oluliselt atraktiivsema ettevõtluskeskkonna.

3. Kui kõik kodanikupalka saaks, ei viitsiks keegi enam tööl käia. See argument ei ole tõsi, juba esimesed tulemused Soome kodanikupalga pilootprogrammis näitavad vastupidist – töötud, kellele töötu abiraha asemel kodanikupalka makstakse, on palju motiveeritumad töötama ja võtavad meeleldi vastu ka näiteks poole kohaga töökohti, mis töötuna arvel olemise ajal majanduslikult mõttetud olid (sest sellisel juhul kaob töötu abiraha ning vahe sissetulekus on minimaalne). Lisaks on kodanikupalga pilootprogrammis osalenud Soome töötute stressitase märgatavalt langenud.

4. Kodanikupalk tekitab õpitud abitust. Õpitud abituse mõistet lugesin esmakordselt Artur Talviku kõnest ja viimasel ajal loen sellest peaaegu igalt poolt, kuid sellel ei ole siinkohal reaalsusega mitte mingisugustki pistmist, sorry. Vastupidi, kodanikupalk motiveerib inimesi tegelema sellega, mis neid tõepoolest huvitab, mitte hambad ristis kuust kuuni «palgalõksus» olemist. Ühtlasi tooks kodanikupalk ettevõtluse, elu ning finantsvahendid tagasi ka väikelinnadesse ning maale, mitte ei soodustaks vaid piirkondlike ning riiklikke «tõmbekeskuste» tekkimist, nagu toimub praegu.

5. Kodanikupalga kehtestamise tagajärjel voolab siia hulk «majanduspagulasi», kes hakkavad tasuta raha peal liugu laskma. Ei, kodanikupalka makstakse ainult Eesti Vabariigi kodakondsusega inimestele ning neile, kellel on Eestis alaline elamisluba.

6. Kodanikupalga üheks argumendiks on töökohtade automatiseerimine tehnoloogilise arengu tõttu, aga sama räägiti ka industriaalrevolutsiooni ajal, kuid midagi sellist ei juhtunud, inimesed «leiutasid» lihtsalt uued tööd, sama juhtub ka nüüd. Inimesed, kes seda väidet kasutavad, pole paraku süvenenud praeguse tehnoloogilise revolutsiooni ning tehisintellekti potentsiaalse võimekuse detailidesse. See, mis toimub praegu, ei ole ühegi varasema «majandusliku revolutsiooniga» kõrvutatav.

Kodanikupalk ei ole ei vasak- ega parempoolne idee. Kodanikupalk garanteerib turvavõrgu kõikidele kodanikele, tagades samal ajal praegusest oluliselt atraktiivsema ettevõtluskeskkonna. Elu ei ole saja meetri jooks, kus peavad olema võitjad ja kaotajad. Kõik eestlased peavad olema võitjad ja see ei ole mitte mingi tühi sõnakõlks või demagoogia, vaid eeldused selleks on meil kodanikupalga näol juba olemas. On aeg aru saada, et 21. sajandi poliitika ei vii vasakule ega paremale, vaid 21. sajandi poliitika peab viima edasi!