:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Esmaspäevane jalgpalliõhtu Eesti-Šveits oli emotsionaalne. Valdavalt olid emotsioonid kurvavõitu: mõned olid pettunud, mõned lausa vihased. Kuid peame silmas pidama, et iseseisva Eesti jalgpalli lugu alles jõuab normaalsesse tsüklisse, kus igal aastal lisandub klubide trennidesse tuhandeid vutipisikuga poisse-tüdrukuid.
Mina kuulen juntsusid kooli garderoobis rääkimas jalgpallist. Näen, milline elu ja melu keeb meie rohketel kunstmuruväljakutel. Näen niisama jalkakõksimist hoovides. Jalgpall on 18 435 registreeritud harrastajaga Eesti konkurentsitult populaarseim spordiala. Järjest kasvav kandepind saab ühel päeval tulemuseks väljakul. Ootame ära.
Vaadakem või meist veel tillemat Islandit. Murda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile alagrupist, kus vastasteks Tšehhimaa, Holland, Türgi. Äge! Või Põhja-Iirimaa, keda me hiljutises valiktsüklis kahel korral loputasime.
Jah, EM-valiksari sai nukra, õieti õnnetu lõpu. Õhus oli võit, sest kohtuniku antud üleajal saime mängu parima väravavõimaluse. Kuid kaotasime. Viimastel sekunditel. Ühe meie aegade parima jalgpalluri, korduvalt Bundesliga vooru parimate hulka valitud meeskonna kapteni Ragnar Klavani omaväravast. Nii lihtsalt juhtus.
Eesti jalgpalli lugu alles jõuab normaalsesse tsüklisse, kus igal aastal lisandub klubide trennidesse tuhandeid vutipisikuga poisse-tüdrukuid. Ootame ära.
Kuid, filmiklassikat parafraseerides, see pole lõpp, vaid ikkagi alles algus. Üritus jätkub. Klooster ei põle.