:format(webp)/nginx/o/2024/06/17/16158270t1h2618.jpg)
Kommentaatorid on EKRE-le pärast väljaviskamiste ja lahkumiste lainet ennustanud hääbumist nišiparteiks. Kuid ajalugu pakub pereerakondade arengust ka teistsuguseid eeskujusid, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.
Kommentaatorid on EKRE-le pärast väljaviskamiste ja lahkumiste lainet ennustanud hääbumist nišiparteiks. Kuid ajalugu pakub pereerakondade arengust ka teistsuguseid eeskujusid, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.
Kõige tuntum neist on ilmselt Prantsuse kunagise paremäärmusliku partei Front National (FN, eesti keeles rahvusrinne) kujunemine tänaseks päevaks Prantsuse kõige mõjukamaks erakonnaks Rassemblement National (RN, eesti keeles rahvuslik liikumine). RN on kujunenud räuskavast paremäärmuslikust parteist tugevaks mitteräuskavaks rahvuskonservatiivseks erakonnaks, mis põhilistes poliitikaküsimustes (immigratsiooni peatamine, Prantsuse rahvuslike huvide kaitse) ei ole teinud järeleandmisi ja Euroopa liidu suhtes on väljaastumise nõudmise asemel võtnud sihiks liidu reformimise. See areng on risti vastupidine sellele, mis toimub EKREs.