Siit-sealt on viimasel ajal kuulda nurinat, et inimeste töötahe on väiksemaks jäänud, et riigi majandusnäitajad seetõttu halvenevad ja oh imet, kõik ei tahagi ööpäev läbi tööd teha.
Ester Põldma: töö ja armastus
5. oktoober 2015, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, on inimesi (leian tihti ka ise end nende hulgast), kes ei märka tööd tehes kella vaadata, justkui juhindudes Tammsaare kuulsaks öeldud-mõeldud lausest selle kohta, kuidas tööd tehes ja vaeva nähes saabub see, mis kõiki meid tegelikult elus hoiab ja õnnelikuks teeb – armastus.
Kui palju meie seas on inimesi, kes saavad/oskavad/tahavad lõpetada töö siis, kui tööaeg on läbi, pühenduda siis täielikult muule – perele, kodule, hobidele, iseendale? Põhjanaabrite soomlaste seas on senini tavapärane, et tööpäev lõpebki just see kell, mil ta lõpeb, ja mitte minutitki hiljem. Olen ka Eestis töötanud sellises asutuses, kus säärane nõue – kella viieks pidi arvuti kinni olema ja selleks päevaks töö lõpetatud. Tunnistan, et see oli algul ikka väga harjumatu ja tekitas hämmingut, kui osavasti kolleegid oskasid ajastada oma tööle tulekut ja töölt minekut. Mõne aja pärast õppisin isegi oludega sobituma, kuigi lõpuni ei harjunud. Samas ei olekski ehk selline töökorraldus tavakontoris eriti halb – iga töötaja oskaks oma aega paremini planeerida, oleks vaba tegelema iseenda keha ja vaimu ning pere ja koduga.
Ainult tööle, karjäärile ja välisele särale pühenduv inimene on hävitanud oma tervise, tihti lähisuhetes läbi kukkunud ja räägitagu mis tahes, ka ilmselgelt õnnetu.
Ei vaidle vastu, et leidub ameteid, mis nõuavad teistsugust lähenemist ja töötegemisviisi ning paindlikkusel on igas ametis oma roll täita. Lähitulevikus tõenäoliselt ongi nii, et üha enam tehakse kaugtööd ja kellast kellani ametisolekust pole põhjust enam rääkida. Seni kuni siiski valdavalt töötatakse paikselt, võiks iga tööandja muutuda murelikuks, kui mõnel inimesel muud elu ei paista olevat peale töise. Eriti hull, kui töönarkomaan juhtub omama mingit võimu teiste üle ja nõudma ka teistelt samasugust suhtumist. Umbes samasugune olukord oleks ju, kui alkohoolik agiteeriks kõiki endaga võrdselt jooma. Nõrgemad ja sõltuvusaltimad lähevadki liimile, kaotavad nii oma lähedased ja hullemal juhul ka lõpuks iseenda.
Tubli ja ennastsalgav töö, nagu nõukaajal tavatseti öelda, ei ole mitte kedagi õnnelikuks teinud. Pigem vastupidi. Ainult tööle, karjäärile ja välisele särale pühenduv inimene on hävitanud oma tervise, tihti lähisuhetes läbi kukkunud ja räägitagu mis tahes, ka ilmselgelt õnnetu. Kurb on, et see valus tõde jõuabki paljudele kohale alles siis, kui ise enam endaga hakkama ei saa ja avastatakse end ulumas üksiku hundina. Olgu siis Hundisilmal või kus tahes mujal.
Ilus oleks, kui iga meie tegevus saaks alguse ja oleks pidevalt kantud armastusest. Armastusest sünnib Ilu. Sünnivad lapsed, kaunis looming, imepärased leiutised ja lahendused probleemidele. Võib ju olla, et olen sinisilmne, aga usun, et hea tahtmise korral peaks olema võimalik leida tasakaalupunkt ja säilitada armastus nii oma töö, kolleegide kui ka iseenda ja kallite lähedaste vastu.
P. S. Muide, kes Tammsaare «Tõe ja õiguse» korralikult läbi luges, sai ka teada, et armastust ei tulnud, hoopis vastupidi – liigne töörügamine tegi väga õnnetuks ja viis viimsegi lootuse inimlikule armastusele.