Linnalehtede grupi juht Tiina Kangro kirjutab, et tõlkeprobleemide tõttu sai algatusvõimet soosivast haridusest Eestis hoopis ettevõtlusõpe.
Tiina Kangro: kas ettevõtlus või algatusvõime?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud mäletavad veel omaaegset vene multifilmi, kus koolipoisi pandud komast sõltus elu ja surm. Õpetaja tegi klassitahvli ees lause «Hukata mitte, armu anda!» varal lastele selgeks, kuidas teooria ja praktika, õpikutarkus ja tegelik elu seotud on. Paned koma ühte kohta, jääd ellu. Paned teise, tuleb surra.
Just samalaadse keelelise fiaskoga puutusin kokku, kui hakkasin uurima, mis on viimastel aegadel Eestis puhkenud ettevõtlusele õhutamise kavade taga.
Juba suvel kostis signaale, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium plaanib tulla välja algatusega viia ettevõtlusõpe kõikide haridustasandite õppekavadesse, alustades lasteaedadest ja lõpetades ülikoolidega.
Kooliaasta alguse puhul tervitas Juhan Parts õpilasi üleskutsega õppida ettevõtlust, sest see tasub ära. Lõppeval ettevõtlusnädalal jõudis minister viibutada näppu ka ülikoolide suunas, kes ei ponnistavat piisavalt ettevõtjate koolitamisega. «Edu tagab see, kui oma teadmisi müüa, eriti Eestist välja. Just doktorandid ja magistrandid peaksid olema rohkem huvitatud ettevõtlusest,» teatas Parts esmaspäeval Tallinna Tehnikaülikoolis.
Huvitav, miks ei võiks mõni inimene siiski valida puhast teadlasekarjääri? Mis siis ärirahvale teha jääb? Me kõik ei õpi ju ka hambaarstiks!
Et asjaga on aga tõsi taga, saime teada eile, kui Eesti kaubandus-tööstuskojas kirjutasid kaks ministrit ja hulk direktoreid alla 58-leheküljelise Eesti ettevõtlusõppe edendamise kava «Ole ettevõtlik!», mille koostamise juures on aasta jooksul ametis olnud üle 120 asjatundja.
Kuna mulle ja mõnele teiselegi on sellise ettevõtluse hiidlaine vallandumine tekitanud küsimusi isikuvabadusest ja riigialamaile jäetavast võimalusest elada siin maal soovi korral ka näiteks töölise või töövõtjana, hakkasin asja lähemalt uurima.
Ei tahaks küll, et varsti kõigile uutele ilmakodanikele koos sünnitunnistusega kohustuslikus korras nende tulevase firma registrikood väljastataks. Ka pole ajaloost lugenud ühestki riigist, kus kogu elanikkond koosnebki vaid omanikest ja juhtidest.
Värsket tegevuskava lugedes hakkasin aimama, et «ettevõtlusõppe» nime taga käib jutt tegelikult hoopis laiemast sihiseadest – niisuguse koolikeskkonna kujundamisest, mis muudaks õppurid seniste faktituupurite asemel algatusvõimelisteks, isemõtlevaiks ja hoolivaiks kodanikeks.
«Eesti kooli tegevuse keskmes peab olema õpilase terviklik areng,» öeldakse kavas. «Sellised inimesed saavad hakkama nii enda kui kogukonna elu korraldamisega, oskavad töötajana oskuslikumalt märgata ja haarata võimalustest. Just selliste inimeste eestvedamisel luuakse ühiskonnas lisaväärtus kas ärilistes või sotsiaalsetes ettevõtmistes.» (lk 4) Seega siis ettevõtlikkus?
Väga ilus! Täpselt neidsamu eesmärke on taotlenud ka paljud varasemad kooliuuenduse kavad: kümmekond aastat tagasi Tartu Ülikooli pedagoogikateaduskonnas arendatud ja varsti sinnapaika jäetud avastusõpe, paljuräägitud aktiivõpe, probleemõpe, ka mitmed toredad programmid, nagu «Hea algus» jne. Tegelikult seadis just niisuguse tegusa inimese eesmärgiks ka viimane, pikale veninud õppekavareform.
Värskes kavas oli viide Šoti riigi haridusstrateegiale «Determined to Succeed» («Edukalt ellu»). Tuli pöörduda algallikate poole. Šoti valitsuse kodulehelt leidsingi materjalid, kust sain teada, et sajandivahetusel alanud haridusuuenduse siht oli vähendada lõhet kooli ja edasise tööelu vahel, et vastavate tegevuste rahastamiseks suunas viie miljoni elanikuga Šotimaa koolidesse (jutt käib üldharidusest, mitte ülikooliõppest) esimese viie aasta lõikes 86 miljonit naela riigi ja erasektori lisaraha (Eesti kroonides ca kaks miljardit). Jutt käis koolis toimuva kõrval ka kohalike omavalitsuste tasandil tehtavast tööst sotsiaalse ja kultuurilise elukeskkonna arendamisel ja inimestest hoolimisel.
Leidsin ka paari aasta taguse analüüsi, kus eksperdid kirjutasid järgmist: ««Ma suudan, ma saan hakkama»-suhtumise toomine meie koolidesse pole mõeldud mitte selleks, et toota spetsiaalselt äriinimesi või homseid ettevõtjaid. See on tee, mis viib meid tegusama Šotimaani, kus kõik inimesed mõistavad, millega nad saavad panustada ühiskonda ja majandusse. /…/ Just see tõstab tuleviku-Šotimaa konkurentsivõimet. Ühtlasi teeb see ühiskonna kaasavamaks, vähenevad lüngad võrdsete võimaluste vahel.»
Ent kust siis ikkagi see meie ettevõtlusõpe? Ingliskeelseid tekste lugedes sai selgeks, et süüdi on sõna enterprise («ettevõte», aga ka «pealehakkamine, ettevõtlikkus»). Eestlastele seostub see vaid ettevõtete ja ettevõtlusega. Nii siis saigi enterpris(ing) education’ist ettevõtlusõpe, selle asemel et näha termini taga tegusa inimese kasvatamist ja algatusvõimet soosivat haridust.
Eks omajagu «süüd» on siin ka ettevõtluse arendamise sihtasutusel (EAS), mille nimi ju ingliskeelsena Enterprise Estonia. Ilus ja hea nimi! Nagu ka Estonia teater.
Või võtame kuulsa kosmoselaeva Starship Enterprise «Tähesõdade» sarjast – ega see pole ometi mitte rakett nimega Ettevõte?
Ent tagasi ettevõtlus- ja majandusõppe juurde. Ka seda on tegelikult hädasti vaja ja seda õppuritele ka pakutakse – nii Šotimaal, Eestis kui mujal. Eesti koolides peaks seda kindlasti olema palju rohkem, kui siinsel Junior Achievemnti (JA) programmil on õnnestunud 20 tegutsemisaastaga õpilasfirmade liikumise ja kursuste kaudu vabatahtlikkuse alusel koolidele pakkuda.
Sestap on JA Eesti tegevjuht Epp Vodja praegu väga õnnelik – ehk lükkab tekkinud «kampaania» nüüd asjad liikuma ja saab kogutud ettevõtlusõppe kogemust rohkematelegi jagada!
Optimistlik oli eile telefonis ka Aimi Püüa riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse õppekavade osakonnast, kinnitades, et mingist spetsiaalse ettevõtlusõppe sisseviimisest selle kava raames pole tema kuulnudki – jutt käivat just aktiivsete kodanike kasvatamisest, mida näeb tegelikult ette ka praegune õppekava, kuid milleks kool peab veel natuke muutuma.
Küsimusele, kui palju raha Eesti riik uue koolikultuuri kujundamiseks mängu paneb, vastas Püüa, et kogu raha on eelarvetes õppekava arenduseks niigi olemas: «See ongi võib-olla Eesti Nokia, et me suudame siin väga väikese rahaga teha suuri asju. Kui me koos tahame. Ja selles töögrupis osalemise põhjal ma tunnetan, et me tahame!»
Nii et Juhan Partsi suure müraga orbiidile lennutatud haridusrakett nimega Ettevõte on startinud. Soovime talle tegusat lendu!