USA teadlane: Eesti haridusedu võib kaduda üleöö

USA haridusteadlane Marc S. Tucker. Foto: Liis Treimann

Eesti haridussüsteem on maailma võrdluses väga edukas, aga tulevikus ähvardab massiline õpetajate puudus, mis võib senise edu üleöö minema pühkida. USA haridusteadlane Marc S. Tucker rääkis usutluses Marti Aavikule, kuidas on edukad riigid pannud oma haridussüsteemi hingama majandusega samas rütmis.

Tihtipeale loen haridusteemalistest kirjutistest, et «jah, PISA tulemused on head, aga…». Milline on teie vaade Eesti haridussüsteemile võrreldes teiste riikidega?

Oleme juba 26 aastat uurinud riike, mille tulemused hariduses on kõige paremad. Sellest peale, kui 2000. aastal tehti esimene PISA uuring, oleme sellele erilist tähelepanu pööranud. PISA uuringud on tehnilises mõttes väga hästi tehtud ja mõõdavad seda, mida meie peame kõige olulisemaks: mitte kui palju sa kuuldust mäletad, vaid mida õpituga peale oskad hakata. Meie meelest on see moodsa majanduse jaoks tähtis.

Oleme praegu Eestis, sest teie maa on PISA tulemuste järgi kümne tippriigi hulgas. Osalevaid maid on palju ja Eesti on maailma kõige hinnatuma mõõtmisvahendi tulemuste järgi tõepoolest edukas.

Teiseks on Eestis tulemuste erinevus tugevamate ja nõrgemate vahel väga väike. See on midagi, mille poole paljud maad püüdlevad, aga pole seda saavutanud. Sa ju ei taha üksnes kõrget keskmist tulemust, vaid ka seda, et poleks palju lapsi, kes jäävad maha.

Kolmandaks midagi, mille üle Eesti võib tõesti uhke olla. Kõik need tulemused on saavutatud suhteliselt vähese raha eest. See on väga efektiivne koolisüsteem. See on kõvasti efektiivsem kui näiteks meie oma. USA hariduskulud õpilase kohta on maailma suurimate hulgas, aga meie tulemused on kehvad. Teie olete väikseimate kulutajate hulgas, aga tulemused on väga head.

Kolm asja, mida mõõdame, ongi keskmine tulemus, ühtlus ja süsteemi produktiivsus. Eesti on kõigis neis näitajates väga hea.

Rääkisime inimestega Eesti koolides, agentuurides ja fondides, mis haridussüsteemi toetavad, ministeeriumis. Rääkisime ministritega – praegusega, eelmistega ja võimalike tulevastega. Nad on ühed kõige muljetavaldavamatest inimestest, keda üldse selles valdkonnas kohanud oleme, ja me oleme seda tööd teinud väga-väga pikka aega.

Kõige selle üle peaks Eesti tõesti uhke olema, ent on ka «aga».

Mis see «aga» siis on?

On kaks suurt «aga». Miks teil on nii hästi läinud? Üks põhjus on selgelt see, et teil on väga head õpetajad. Nad õpetavad väljakutseid pakkuva õppekava järgi, milles on tõelist sügavust. Siin lastakse õpilastel palju kirjutada. Kirjutamine on hea indikaator. See näitab inimese võimet faktidest üle käia, sünteesida infot ja esitada selle põhjal sisukaid väiteid. Need oskused on tänapäevases ühiskonnas vägagi väärtuslikud. Väga raske oleks kõike seda õpetada, kui pole väga häid õpetajaid.

Aga Tartu Ülikoolis öeldi meile, et eelmisel aastal ei saanud nad ühtki avaldust loodusteaduste õpetaja erialale ning vähe avaldusi teistele õpetajakoolituse ainetele. Kui tulime tagasi Tallinna, räägiti sama ka siin.

Näeme väga tõsist probleemi Eestile. Teie õpetajate keskmine vanus on 47 aastat, mis tähendab, et suur osa õpetajatest on varsti pensioniealised. Peaaegu kõik õpetajad on naised. Nad alustasid õpetamist täiesti teistsuguses ühiskonnas. Siis olid viieaastase ülikooliharidusega naistel väga piiratud valikud. Praegu see enam nii pole. Võimalusi on väga-väga palju. Eriti neil, kellel on haridus sellistel aladel nagu matemaatika, loodusteadused ja tehnoloogia, aga ka teistel valdkondades. Iroonia on selles, et teie majandusedu on need võimalused loonud.

Kui vaadata süsteemi, siis Eesti õpetajad teevad väga palju tööd. Kui vaatate statistikat selle kohta, kui palju tunde õpetaja kusagil töötab, siis Eestis seisab õpetaja õpilaste ees palju rohkem kui keskmine OECD liikmesriigi õpetaja. Ma tean, et Eestis on õpetajate palka küll tublisti tõstetud, aga see on ikkagi palju madalam, kui peaks olema.

Kui suur peaks olema õpetaja palk?

Sama suur, kui on samal haridustasemel inimeste palk keskmiselt.

Vaadates, millised on nõudmised õpetajate haridustasemele, kui suur on palk ja millised on samadele nõudmistele vastavate inimeste muud võimalused, on selge, et õpetajaks hakata pole atraktiivne valik. Just seda me näemegi: inimesed hääletavad jalgadega, nad ei tungle sisseastumisavaldustega õpetajaharidust pakkuvate kõrgkoolide uste taga. 

Teil võib peagi olla õpetajatest massiline puudus. Ja kui see juhtub, võib Eesti hariduse kvaliteet olla üleöö kadunud. Te peaksite selle pärast väga mures olema.

Teine «aga» on see, et PISA testi edukas läbimine tähendab edukust selles, mida PISA mõõdab. See pole kaugeltki kõik, mis haridus endas kätkeb. Kohtusime tööandjatega. Nad rääkisid meile, et haridussüsteem ei koolita inimesi, keda tööandjad vajavad. Nad ei pea silmas, et õpilased ei oskaks matemaatikat või poleks õppinud loodusteadusi. Matemaatikat osatakse siin hästi ja loodusteadusi on palju õpitud. Nad peavad silmas, et töökeskkond on paari viimase aastakümnega tohutult muutunud – mitte üksnes Eestis, vaid kogu maailmas. Tööandjad otsivad noori, kes mitte lihtsalt ei lahenda ülesandeid, mis antakse kõigile ette nagu koolis, vaid suudavad ise probleemi formuleerida. Noori, kes suudavad välja nuputada, kust leida probleemi lahendamiseks tarvilikku infot, ja siis seda organiseerida ja kasutada.

Nad otsivad inimesi, kes suudavad töötada meeskonnaliikmena, jagada ülesandeid ja vastutust ning kõigi panuse üheks tulemuseks kokku panna. Nad otsivad inimesi, kes suudavad seada endale eesmärke, koostada ja järgida oma päevaplaani ning kvaliteedistandardeid. Ja üheskoos, meeskonnana saavutada tulemus õigeks ajaks ning vastavalt kvaliteedistandardile.

Võiksin loetelu jätkata, aga mõte on selles, et olla edukas koolitükkides on üks asi, aga olla tõeliselt tulemuslik meeskonnaliige ettevõttes on hoopis teine.

Paistab, et Eesti koolisüsteem pole edukas selliste omaduste arendamisel, sest teil on väga traditsioonilised õpetamismeetodid.

Ent kui vaadata, mida mõned teised riigid on teinud… Nad on leidnud viisi, kuidas õpilastel ja ka õpetajatel oleks palju võimalusi töötada projektidega, nuputada probleemide kallal, pääseda koolist välja ja tegutseda päriselu töökeskkonnas. Lastel on niimoodi pidevalt võimalik seostada koolis õpitut tegeliku maailma ülesannetega. See on nii õpilastele kui ka õpetajatele hoopis teine olukord kui siin Eestis. Minu sõnum pole see, et teil on halb haridussüsteem. Küll aga näeme ebakõla selles, mida haridussüsteem toodab ja mida tööandjad ootavad, ning tundub, et see ebakõla süveneb. Ja sellel on tagajärjed.

Igaüks teab demograafilist olukorda: rahvastik väheneb ja vananeb. Üha väiksem hulk tööealisi peab üleval pidama üha suuremat hulka neid, kes ei tööta – pensioniealisi. Lihtsalt praeguse elatustaseme säilitamiseks – me ei räägi praegu isegi kasvust – peab igaüks, kes töötab, tootma oluliselt rohkem. See tähendab, et inimesed peavad olema majandusele sobivate oskustega. Ei piisa sellest, et noored tunnevad hästi õpitud aineid, vaid neil peab olema ka kogemus, et teadmised päriselus tööle panna. See on lisakomplekt oskusi, mis pole otseselt samad, mida vajati selleks, et olla edukas koolis. Seda peaksite oma koolisüsteemi kujundades arvestama.

Olete kriitiline ka USA haridussüsteemi suhtes. Mis on selle põhilised erinevused võrreldes näiteks Soome omaga, mis on päris hea?

On huvitav, et te ütlete Soome kohta «päris hea». Kui vaadata OECD andmeid, siis Soome ja Eesti tulemused on peaaegu identsed. Samas on Soome teinud palju, et oma edu maailmas tutvustada. Soome edu maailmas tuntakse, Eesti edu mitte, ehkki tulemused on ühesugused.

USA tulemused pole Soome ja Eesti omadele ligilähedalgi. PISA tulemustest näeme väga ilmekat lugu. Kui 2000. aastal tehti esimene PISA uuring, oli Soome esikümnes ja USA keskel. Kokku osales siis 32 riiki. Lugemises olime 15., matemaatikas 17. ja loodusteadustes 14. kohal. Viiendas PISA uuringus aastal 2012 osales 65 riiki ja piirkonda ning meie olime lugemises 24., matemaatikas 36. ja loodusteadustes 27. kohal. Kui PISA mõõtmised algasid, olid seal kõik OECD riigid, mis tähendab, et uuringusse lisandunud riigid on suhteliselt vaesed, vähem arenenud maad. Meie positsioon uuringutulemustes oleks pidanud minema üles, aga läks hoopis alla. Aastatega oleme liidritest üha rohkem ja rohkem maha jäänud. Kui vaatame toorandmeid, siis näeme, et meie skoorid pole peaaegu üldse muutunud. Seega, meie sooritus jäi samaks, aga teised on arenenud ja meist möödunud.

Meie keskkooliõpilaste tulemused on olnud ühesugused 40 aastat – see pole uus nähtus. Samas on meie hariduskulud õpilase kohta kasvanud enam kui 250 protsenti. See on hämmastav. Meil on üks maailma kõige kallimaid haridussüsteeme ja tulemus on siis selline – me oleme teist pikalt maas.

Millistelt riikidelt on põhjust õppust võtta, et luua haridussüsteem, mis on seotud päriselu töökeskkonnaga?

Teeme parasjagu kutseharidussüsteemide rahvusvahelist võrdlusuuringut. Meie arvates tasub kindlasti vaadata Singapuri ja Šveitsi. Nende süsteemid erinevad omavahel väga palju. Singapuri süsteem põhineb koolidel, Šveitsi oma on suurel määral seotud tööandjatega. Mõlemad maad on teinud väga head tööd andmaks noortele oskusi, millest just rääkisin.

Väärib rõhutamist, et mõlema maa üldharidus on samuti väga tugev. Sellist kombinatsiooni pole me kunagi varem näinud. Nimelt on nii, et väga tugeva majandusega riikides teevad ettevõtetes suure osa tööst akadeemilise haridusega inimesed. USAs – ja ma usun, et ka Eestis – näeme, et kutseharidus on neile noortele, kes pole akadeemiliselt tugevad. Šveitsis ja Singapuris me seda ei näe. Nemad arvavad, et kõik õpilased peavad olema akadeemiliselt tugevad, aga mõned eelistavad teha tööd oma kätega. Nad eelistavad rakenduslikku haridust sellepärast, et traditsiooniline keskkooliprogramm tundub neile tüütu, mitte sellepärast, et nad oleksid rumalad.

Kas põhiline tegur on inimeste hoiak kutsehariduse suhtes?

Võib mõelda, et madal staatus muudab kutsehariduse tupikteeks, aga võib ka mõelda, et kui oled loonud süsteemiga tupiktee, siis sellel tupikteel saabki olla vaid madal staatus. Riikides, kus kutsehariduses on 30 või vähem protsenti õpilastest, nähakse asja nii, et kutseharidus on vähem edukatele. Šveitsis on 70 protsenti õpilastest kutsekoolides ja 30 protsenti traditsioonilises keskkoolis. See on täiesti teistsugune olukord. Šveitsi moodi riikides teavad kõik, et paljud andekad noored lähevad kutsekooli ja on hiljem väga edukad. Kutseharidusele ei vaadata kui tupikteele, madala staatusega valikule.

Olukorda on võimalik muuta. Singapuris oli kutseharidusel veel hiljuti madal staatus. Suhteliselt vähe õpilasi käis kutsekoolides, keegi ei tahtnud oma lapsi sinna saata. Nad tegid oma süsteemi täielikult ümber ja panid sellesse palju raha. Nad palkasid kutsekoolidesse esmajärgulised õpetajad ja juhid. Riigijuhid müüsid selle programmi avalikkusele maha: läksid televisiooni, kirjutasid arvamuslugusid jne ja pöörasid olukorra teistsuguseks.

Mida arvate loovuse rollist? Kas PISA tulemused näitavad ka loovust?

Usun, et PISA mõõdab loovust ja innovatsioonivõimet üha paremini.

Kui eesmärk on edendada loovust, siis peaks õpetamine olema teistsugune kui teil. Ma ei taha teid eksitada ja väita, et olen siin veedetud nädalaga saanud Eesti hariduse eksperdiks – nii see pole. Aga koolides, mida külastasime, nägime klassikalist loengut. Ei ole tõenäoline, et nii saab õhutada loomingulist aktiivsust. On vaja teistsuguseid juhendamismeetodeid – need on olemas ja hariduskogukonnas tuntud, aga seekord me neid siin ei näinud.

Kas teadmiste edasiandmine ja loomingulisuse arendamine on nagu vahetuskaup – kui tahad ühte rohkem, siis jääb teist vähemaks?

Ma ei arva nii. Kirjanduses kordub mõte, et loomingulised kalduvad olema need, kes tunnevad sügavuti vähemalt kaht eriala, mis on omavahel väga erinevad. Looming sünnib siis kui kaks erinevat vaatenurka ühes inimeses kokku saavad – vaatad seda maailma teise maailma silmadega. Selleks et olla tõepoolest loov, on vaja sügavaid teadmisi. Ei ole nii, nagu paljud arvavad, et oled seda loomingulisem, mida vähem tead.

Osa haridusteadlasi ütleb, et teadmisi pole vaja, sest on olemas arvutid ning infot võib alati otsida. Kui sa aga midagi ei tea, siis ei saa sa ka oma peas infot töödelda, et probleeme lahendada.

Teisalt, kui vaadata haridust vaid kui lihtsalt teadmiste lisamist, siis ka see pole lahendus. On vaja ka oskusi, kuidas teadmiste abil probleeme lahendada ning kuidas otsida lisateadmisi, kui sa neid vajad.

Küsin veel USA haridusvaidluste kohta. Kuidas te kirjeldaksite ettevõtjatelt tulevad ideid ja mis on nende vaidluste põhipunktid?

On hulk väga edukaid Wall Streeti ja Silicon Valley ärijuhte, kelle hinnangul on USA kehvade haridustulemuste põhjus halbades õpetajates, ametiühingutes ja bürokraatides. Nemad ütlevad, et pole vaja püüda vana süsteemi parandada, vaid sellest tuleb mööda minna, luues uued koolid, mida ei juhi bürokraadid ning kus õpetajad pole ametiühingus. Nad lähtuvad turuteooriast: kui paned inimesed omavahel võistlema, saad parima produkti madalaima võimaliku hinnaga. Nad on turgudel kasvanud, teeninud seal tohutuid summasid ega saa aru, miks ei võiks sama põhimõte töötada ka hariduses. Nad on koondunud vautšerite idee taha: põhimõtteliselt saab iga lapsevanem raha, mille ta võib kulutada mistahes koolile, olgu see era- või riigikool.

USAs on ka palju inimesi, kes ütlevad, et ei taha vautšereid, sest see viiks riigi raha erakoolidesse ja kirikutele, aga nad on valmis omaks võtma idee teise poole. Nemad tahavad nn hartakoole, mis oleks osa avalikust süsteemist, aga väljaspool bürokraatiat.

Mis oleks valet erakoolidele riigi raha andmises?

See on tavaline eurooplase küsimus. USAs on pikka aega kehtinud lihtne põhimõte, et riigi ülesanne on pakkuda riigikooli kohta kõigile, kes seda tahavad. Kui sa tahad erakooli, siis palun, aga sa pead selle eest ise maksma. Põhiseaduse punkti, et riik ei või asutada ühtegi usulist ettevõtmist, tõlgendatakse nii, et riik ei anna raha ühelegi kirikule ega kirikuga seotud ettevõtmisele. Euroopa traditsioon on väga erinev. Paljudes maades on kirik asutanud koolid ja alles hiljem on need läinud üle riiklikule rahastamisele.

Peale turuteooriate on USAs ka hulk ideid, kuidas avalikke koole muuta. Riik annab koolile raha, aga kui õpilaste tulemused ei vasta seatud eesmärgile, siis hakkab kooliga halbu asju juhtuma. Alates 2000. aastast on see olnud domineeriv föderaalvalitsuse poliitika. George W. Bushi ajal tehti seadus poliitilise pealkirjaga «Ühtegi last ei jäeta maha». Idee oli, et aastaks 2014 peavad kõik õpilased olema tasemel, mis võimaldaks minna kolledžisse. Määrati ajakavad ja sanktsioonid. Kool, mis eesmärke ei saavutanud, võidi selle pidajalt ära võtta.

Obama ajal viidi hindamine kooli tasemelt üksiku õpetaja tasemele. Kui õpilased väga hästi hakkama ei saa, siis võidakse õpetaja lahti lasta. Paljud väga head haridusteadlased on selle poliitika küsimuse alla seadnud. Föderaalvalitsus pole sellele kriitikale seni mingit tähelepanu pööranud. Paljud head õpetajad on ametist ära läinud. «Ole õpetajaga karm»-poliitika on tekitanud USAs tohutult vastuolusid.

Mis mõju on see poliitika avaldanud õpilaste tulemustele?

Mitte mingisugust.

Kuidas teie vautšerite ideele vaatate?

Enamikus valdkondadest turg toimib. Kui sa ostad auto, siis saad kasu sina ise, ja kui sul pole üldse autot, siis on ka see üksnes sinu enda asi. Vahe haridusega on selles, et kui üks inimene saab hea hariduse, siis saavad sellest kasu ka teised. Või teistpidi: kui inimene ei saa kohast haridust, siis jääb ta tööta ja teised peavad katma tema kulud alates ravist kuni palju muuni. Seega asi on avaliku ja erahuvi eristamises.

Nii vautšerite kui ka hartakoolide eestkõnelejad väidavad, et bürokraatiast vabanemine lahendab olukorra: lihtsalt anna lapsevanematele hariduse jaoks raha ja nad valivad ise parimat haridust pakkuva kooli. Tegelikus elus tuleb välja, et see eeldus on vale. Uuringud näitavad, et vanemate jaoks on esimesel kohal kooli turvalisus, teisel kodulähedus. Eriti keskkooli tasemel on lapsevanematele tugev argument see, kui tugevad spordimeeskonnad sellel koolil on – meil korraldavad sporti kooliringkonnad, mitte omavalitsused nagu Euroopas. Suure hulga lapsevanemate eelistustes on kooli akadeemiline edukus alles nimekirja lõpus.

Tuleb ka välja, et kui sa oled USAs vaene, siis sul pole sul sama palju valikuid kui jõukatel. Sa ei saa saata lapsi kooli teise linna otsa, kui sa töötad kolmel kohal, et lihtsalt eluga toime tulla. Sul pole selleks aega ega ka raha, et palgata kedagi, kes su last sõidutaks. Uuringutest tulebki välja, et hea mainega avalikes koolides käivad rikaste vanemate lapsed, sest neil on sisuline võimalus kooli valida. Seega on tõstetud süsteemi sees ebavõrdsust suurendamata hariduse üldist kvaliteeti.

Eestis on põhimõtteline vaidlus, kas riik peaks tegema valiku majandusvaldkondade vahel ning panustama vastavalt ka haridusse. Näiteks põlevkivi ja puiduga tegeleme, aga ravimeid tootma ei hakka. Mis te sellest arvate?

Vastusel on kaks poolt. Esimesse klassi minev laps on haridussüsteemis veel 15–20 aastat. Mitte keegi meist ei tea, millised töökohad on olemas 20–25 aasta pärast. Küllap keegi on ikka ettekandja ja keegi on restoranis kokk. Tohutult palju on aga selliseid töid, mis võivad üldse kaduda või siis nõuda hoopis teistsuguseid oskusi kui praegu. Selles olukorras suudavad kohaneda vaid need, kellel on laialdane haridus ning kes suudavad kiiresti uusi oskusi omandada.

Teine pool on see, et sa pead olema sügavuti haritud vähemalt ühes valdkonnas. See ei tähenda, et sa teed sama tööd kogu elu, aga see annab sulle võimaluse olla edukas konkreetsel ajal. Seega on vaja mõlemat mõõdet.

Ma arvan, et Eesti-suurune riik peab välja mõtlema, millistes majandusvaldkondades tahate olla väga-väga head. Selleks tuleb palju investeerida, et olla teatud valdkondades maailma tipus. Asjad muutuvad ajaga ja see ei tähenda, et kunagi midagi muud ei tehta. Samas, kui lihtsalt vaadata, mis juhtub, siis on väga ebatõenäoline, et siin kujuneks maailma tippu kuuluv asjatundmine mõnes valdkonnas. Olla pisut hea paljudes valdkondades pole üldse hea strateegia.

Kohtusime Šveitsis sealse ärieliidiga – väga suurte globaalse haardega ettevõtete juhtidega. Šveitsi äriinimesed said paarkümmend aastat tagasi ühiselt aru, et neid ei saada edu, kui nad pole mingis valdkonnas maailmas 1., 2. või 3. kohal, ja hakkasid ühiselt selle taipamise järgi tegutsema. Selline mõtteviis on Šveitsis, millel on palju suurem majandus kui Eestil: ole maailma esikolmikus või ära tegele selle valdkonnaga üldse. Ja nad lõidki tehnikaülikoolides, kutsehariduses ja rakenduskõrghariduses süsteemi, mis seda eesmärki toetas. Samas polnud nende valik kitsas nagu mõnedel teistel riikidel. Mitte nii, et eesmärk on saada esimeseks valge lihaga kalade püüdmises õngega, vaid eesmärk on saada esimeseks tipptehnoloogias. 

Miks ei lähe piisavalt noori inseneriks õppima?

Vastus sõltub sellest, millisest riigist rääkida. Enamik edukaid tööstusriike koolitab üha enam insenere, aga nõudlus kasvab veel kiiremini.

On kaks viisi sellele nõudlusele vastata. Kas importida vajalike oskustega inimesi, mida teeb suurepäraselt Iisrael, kus oma haridussüsteem pole väga hea, või püüda koolitada ise, nagu teeb enamik riike. USA nii impordib kui ka koolitab. 

Ma ei oska midagi öelda Eesti võime kohta insenere mujalt siia meelitada, ent teie õpilaste head tulemused PISA matemaatika ja loodusteaduste osas tähendavad häid eeldusi, et nad võiksid inseneriks õppida.

Tuleb vaadata ka teisi asjaolusid. Inseneri töö on raske. USAs on hästi matemaatikat oskateval inimestel võimalik minna Wall Streetile ja saada pööraselt rikkaks juba enne 30-aastaseks saamist. Insener, kes peab samuti hästi matemaatikat oskama, võib küll teenida raske tööga head palka, aga see on ikkagi palk, mitte pöörane rikkus.

Veel üks küsimus PISA kohta. Tippude hulgas on palju Ida-Aasia maid. Teame ka seda, et Ida-Aasia maades on keskmine IQ tunduvalt kõrgem kui Euroopas ja USAs. Kas need PISA tulemused räägivad siis haridussüsteemi edukusest või hoopis sealse inimpopulatsiooni omadustest?

Ma ei arva, et on põhjust uskuda, nagu oleksid geenid, mis teeks nende lapsed Euroopa ja Ameerika lastest targemaks. On suured erinevused kultuuris, traditsioonides ja inimeste hoiakutes, mis selliste tulemusteni on viinud.

Nagu ütlesite, on Ida-Aasia riigid tõesti PISA esikümnes üleesindatud. Ent kui seal käia, küsivad nad hoopis, miks kasvavad USAs ja teistes lääneriikides üles sellised inimesed nagu Bill Gates või Steve Jobs. Inimesed, kes mitte lihtsalt ei loo edukat ettevõtet, vaid suudavad algatada terveid uusi ärivaldkondi. Meie vaatame nende häid tulemusi, aga nemad kadestavad meid.

Ma arvan, et tulevikus on edukad need riigid, kes nuputavad välja, kuidas saada mõlemat. Võib-olla on just Eesti tulevikus selline maa.