Raivo Salumäe: kooseluseaduse eelnõu varjuküljed

Raivo Salumäe Foto: Erakogu

Jurist ja kogukondlane Raivo Salumäe põhjendab, miks ta samasooliste kooselu tolereerijana on ometi vastu kooseluseaduse eelnõule.

Kui tavaliselt võetakse seadusi vastu avalikkusele märkamatult, siis kooseluseadus on erandlik. Selle teksti veeretati laiema avalikkuse teadmata aastaid näppude vahel enne kui söendati eelnõuga välja tulla. Eelnes süstemaatiline avalikkuse ettevalmistamine. Samas ükski poliitiline jõud seda oma programmis esile ei toonud. Aken avanes järsku, kui kriitika ja silmapaistmatuse tõttu populaarsust kaotanud valitsuspartei Reformierakond enne järjekordseid valimisi poliittehnoloogiliselt end kui Münchhausen üles tõstis, kasutades selleks koalitsioonipartneri vahetust. Konservatiivse Isamaa ja Res Publica Liidu ning samuti peamiselt konservatiivsele valijale toetuva Keskerakonnaga ei oleks asi arvatavasti esitatud kujul läbi läinud. Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle jaoks on tegu maailmavaatelise ambitsiooniga, lootsid ilmselt kooseeluseadusest teha ühe oma valimisratsu.

Eelnõu algatamisel koguti ebatavaliselt 40 riigikogu liikme allkirjad. Massiivse toetuskampaania kõrval leidsid avalikus meedias kajastamist Kirikute Nõukogu ja sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks vastuseis, mis tembeldati ajakirjanduses tolerantse ja demokraatliku ühiskonna vastaseks. Kuigi meedia suur tähelepanu kinnitab, et tegu on erilise eelnõuga, läbis eelnõu algatamisest napilt kahe kuu möödudes (enne suvepuhkust) riigikogus kiiresti esimese lugemise, kuna muudatusettepanekute tähtajaks sai veel vananaistesuvesse jääv kuupäev. Ootamatult kujunes olukord aga ebasoodsaks.

Vaatamata veelgi võimendatud propagandale toetas eelnõud augusti algul avaldatud TNS Emori üle-eestilise küsitluse järgi vaid 34 protsenti ja selle vastu oli 58 protsenti, kusjuures toetajatest suure osa moodustavad mõjutustele vastuvõtlikud noored. Kaks aastat tagasi tehtud TTÜ õiguse instituudi küsitluse kohaselt toetas samasooliste paaride suhte registreerimist ja oli selle vastu võrdselt 46 protsenti. See tekitab küsimuse, miks on eelnõu suhtes toetus nii madal ja vastuseis nii kõrge. Kuigi eelnõu  menetlust juhtiv poliitik Neeme Suur väitis põhjuseks olevat «jõulise vastupropaganda», on põhjused ilmselt mujal ja väärivad tähelepanu.

Mõistlik on näha põhjust selles, et eelnõu ei piirdu lihtsalt  samasooliste kooselu seadustamisega, vaid tahab kehtestada sooneutraalse kooselu. Lisaks väärib tähelepanu, et inimest sügavalt puudutavat Eestile võõrast asja püütakse võimuorganite kaudu läbi suruda viisil, mis tekitab pahameelt. Seejuures ei tulnud kasuks eelnõu taha koondunud poliitikute avaliku arvamuse küsitluste avaldamisele järgnenud käitumine, sh väited, et «läheme asjaga igal juhul edasi», «me panustame noortele ja tulevikule», «inimestel on homofoobia  ja alusetud hirmud» jms, aga ka tõstatatud küsimustele sisulisest vastamisest hoidumine. Arvatavasti kõige enam tekitab vastuseisu vassimine, mõistliku dialoogi vältimine, vastaste ksenofoobideks sildistamine, eelnõu kiire läbisurumine (enamushääled on koos), sh rahvahääletuse välistamine, ja erinevate ametkondade ringkäendus. Käesolev käsitlus on näide ühe samasooliste kooselu tolereerija vastuseisust eelnõule koos põhjendustega.

Eelnõu ja selle menetluse ebakohad

Kui riigikogu põhiseaduskomisoni esimees Rait Maruste kooseeluseaduse eelnõu 17. aprillil menetlusse andis, siis tõi ta eelkõige esile: «Eesti on meie põhiseaduse kohaselt vabadusele rajanev demokraatlik õigusriik, kus kõik on seaduse ees võrdsed, igaühe õigusi ja vabadusi austatakse ning kedagi ei diskrimineerita». Lugupeetud endine kohtunik jättis märkimata, kuidas see asjasse puutub, arvestades eelnõu alles menetlusse andmist. Tegu ei ole ei põhiõiguse ega inimõigusega. Seadus on vajalik samasooliste perekonnalaadse suhte tunnustamiseks ja reguleerimiseks. Austatud riigikogu liige ei selgitanud, kuidas homosid diskrimeeritakse. Ei ole selge, kas antud juhul mõista diskrimineerimise all üksnes samasooliste kooselu õiguslikku reguleerimatust või ka, et see peab olema homodel ja heteropaaridel ühine, sooneutraalne. Need on eri asjad. Samas märkis Maruste, et erinevad kooselu vormid vajavad asjakohast õiguslikku regulatsiooni ning seadusega eemaldutakse nõukogude õigusruumist ja mentaliteedist, jättes märkimata eelnõu kandvaks ideeks oleva uue sooneutraalse kooseluinstituudi kehtestamise.

Diskrimineerimine tähendab asjadel vahet tegemist, kusjuures vastavalt võrdsuse põhimõttele tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja erinevaid erinevalt. Erinevaid ehk ebavõrdseid asju ei saa käsitleda ja neisse suhestuda ühtmoodi. See oleks ebamõistlik. Ja areng eeldab üha enam vahet tegemist ehk diskrimineerimist. Teatud üldistustes on võrdsustamine mõistlik, kuid muidu sarnaneb see nihilismiga. Inimesed on seaduse ees võrdsed, kuid kuna nad on erinevad ja erinevaid asju seadus ühtmoodi ei reguleeri, siis on nad ikkagi ebavõrdses olukorras. Küsimus ei saa olla erinevate asjade võrdsuses, vaid nende sallimises või mittesallimises, kusjuures mittesalliv diskrimineerimine ei ole iseenesest halb või ebademokraatlik.

Tavaliselt on diskirimineerimine salliv. Sallimine kui mittehalva ja halva vahel vahet tegemine ei tähenda heakskiitu, vaid asjaga leppimist. Kui midagi mingis olukorras sallitakse, ei tähenda iseenesest, et seda ka teises olukorras tuleks sallida. Kui ei ole kaalukat põhjust, siis tuleks läänelikult sallida. Mis puutub homodesse, siis tunnistatakse, et Eesti on olnud nende suhtes vägagi salliv, suur osa ei soovi üksnes nende kooselu sisulist samastamist abieluga. Ühtlasi tuleb vastata küsimusele, kas mehe ja naise abielulise suhte ning samasooliste kooselu kui erinevate asjade sooneutraalne käsitlemine on ühiskondlikult mõistlik. Just seda küsimust inimõiguslased aga väldivad, eksides ka liberalismi põhimõtte vastu, mille järgi on ka inimõigused piiratud teiste ja eriti ühiskonna üldise kahjustamisega. Ainuüksi asjaolu, et sooneutraalse kooselu instituudi kehtestamiseks ei ole mõjuvat põhjust, on aluseks sellest hoidumiseks. Vahe mittetegemine ei ole aga ei mõistlik ega moraalne.

Eksitav on eelnõu seletuskirja väide, et seaduse eesmärk on reguleerida registreerimata nn vabaabielu. Tegelikult pakub eelnõu välja abielust oluliselt mitteerineva vabaabielu registreerimise koos abielu regulatsiooni kohaldamisega. Sellel aga puudub mõistlik sisu, sest isikud, kes ei registreeri oma kooselu lihtsamas vormis (abieluna perekonnaseisuametis), ei tee seda ka notariaalselt. Eeltoodule juhtis eelnõu puudusena tähelepanu ka Notarite Koda oma 29.05.2014 arvamuses, mis on teadaolevalt üks vähestest asja analüüsivatest seisukohtadest ja ainus samasooliste kooselu suhtes neutraalne institutsionaalne seisukohavõtt. Ühtlasi on selles ümber lükatud väide, et abielu ja pakutav kooselu regulatsioon on erinevad asjad. Kuna seadus ei ole otstarbekas erisooliste vabaabielu registreerimisel, siis on ilmne, et see ei ole seaduse eesmärk, ka mitte üksnes samasooliste kooselu registreerimine, vaid eesmärgiks on aegunud abielu kõrvale kaasaegse regulatsiooni loomine. Heteropaaride asjasse segamine teenib antud juhul uue sooneutraalse kooselu instituudi kehtestamist. Puuduvad tõendid, et see ei nõrgenda kaudselt peresuhteid. On alust arvata, et koos abielu devalveerimisega peresuhete nõrgenemine kiireneb.

Eeltoodust tuleneb, et kooseluseaduse põhjendusena on eksitav ka kooselusuhte nõrgema poole ja laste huvide kaitse. Kui suhte tugevam pool ei soovi suhet registreerida, siis puudub regulatsioonil soovitud mõju ehk see ei täida oma eesmärki. Emotsionaalne apelleerimine nõrgema poole kaitsele ja laste huvidele on seatud sooneutraalse abielu ja perekonna kehtestamise teenistusse.

Väär on eelnõu vastalisi sildistada homofoobideks ja nõukogude mentaliteedi kandjateks ning väita, et nad keelavad samasoolistel üksteist armastada, sekkuvad nende eraellu jms. See laim on ausa väitluse reeglite räige rikkumine avalikkuse kallutamiseks ja puhas sallimatus teisitimõtlejate vastu. Ka samasooliste kooselu seadustamise vastu sõna võtnud ainsad institutsioonid Kirikute Nõukogu ja sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ei ole homofoobid. Nad on vastuseisu eelnõule mõistlikult põhjendanud. Sisuliselt peetakse homofoobseks 58 protsenti Eesti elanikest, kes eelnõud ei toeta. Kas vihakõne harrastajate avalduste alusel, kes olukorda enese eksponeerimiseks kasutavad?

Vale on, et pakutav kooselu regulatsioon näitab Eesti kõlblikust Euroopasse kuulumisel, et see on Euroopas normiks ja et Eestil on kohustus see regulatsioon kehtestada. Vaid väiksem osa riike on samasooliste kooselu reguleerinud ja reeglina on see toimunud ühiskonna lõhestamise hinnaga. Euroopas on üldiselt enamik samasooliste kooselu seadustamise vastu, kuid seda on valitsused eiranud, arvestades üldsuse hilisemat leppimist olukorraga. Sellele vaatamata põhjendatakse eelnõu pooldamist euroopalikkusega. Kedagi järgida ilma, et asja üle ise oldaks järele mõeldud, on õigusloomes taunitav. Vana rasva peal elava Euroopa allakäik on fakt üksnes põliselanike negatiivse loomuliku iibe tõttu. Pealegi on Eesti puhul kavas mitte samasooliste kooselu, vaid sooneutraalse kooselu instituudi kehtestamine, mis läheb palju kaugemale.

Lõpuks on ka ebaõige, et kuna asi on põhimõtteline, puutub üksnes vähemusse, küsimust ei saa ühtmoodi arusaadavalt sõnastada ja asi on kompleksne, siis antud juhul ei saa rahvahääletust teha. Põhiseaduse vastuvõtmisel mõisteti abielu ja perekonda vaid mehe ja naise liiduna (sh esitatud abikaasade mõiste), millega mittekooskõlaline seadus eeldab erimenetlust. Vastavalt põhjendas Ilmar-Erik Aavakivi avalikult esitatud seisukohta, et kooseluseadus tuleb panna rahvahääletusele. Põhimõttelisus rahvahääletust ei välista, vastupidi. Ülle Madise arvamus, et inimesed ei saa aru, mille üle nad hääletavad, peaks olema ületatav ja sellisel juhul ei ole rahvahääletus sugugi aegunud. Sellega on vaja tegeleda. Just põhiküsimuste sõnastamise ja avaliku arutelu kaudu saab asi selgeks, mitte parlamendi hääletamismasinas.

Samasooliste kooselu reguleerimise kõrval on veelgi kaalukam selle tegemine uue sooneutraalse kooselu instituudi kaudu. Mõlema üle saab eraldi hääletada. Põhiseadus ja Euroopa Liiduga ühinemine olid palju komplekssemad. Ühest küljest ei ole piisavalt uuritud samasoolise suhte mõju lapsele, eriti homoperekonnas. Teisest küljest on küsimus sooneutraalse kooselu heakskiidu laiemas ühiskondlikus mõjus, eelkõige abielule ja perekonnale, mis on ühiskonna tervise aluseks. Ja lõpuks on küsimus selles, kas samasooliste kooselu reguleerimine sooneutraalse kooselu instituudi kehtestamise kaudu ettepandud viisil on mõistlik. Need asjad tuleb eelnevalt läbi arutada.

Vaja on sisulist arutelu

Eelnõu eesmärgiks olev kooseluliste suhete reguleerimine, sh teatud tingimustel kooselusuhte nõrgema poole ja laste huvide kaitse, on võimalik ka kooselu registreerimata. Selleks tuleb seadustada hoopis vastavad riiklikud tagatised, mis ei eelda kooselu registreerimist. See vastaks praktilisemale ja üldisemale (sh mitteseksuaalse) kooselu reguleerimisele. Mitteabielulise kooselu registreerimine võiks olla võimalik ka lihtsa avalduse vormis, sh kasvõi kohalikus omavalitsuses. Samas kooselu registreerimata jätmisel oleks ikkagi võimalik neid tagatisi kohaldada. Kui kooselu annab elukaaslase lapse suhtes (eriti lapsendamise puhul) eriõigusi, siis on mõistlik need piirata soovitava jõuga. Tagatised (ehk õigused) peavad rakenduma teatud faktilistest asjaoludest tulenevalt. Selleks ei ole kooselusseadust tingimata vaja. Tagatised saab kohaldada ühtlasi ka samasooliste kooselule ja nende lastele.

Kooselu käsitletakse sageli sarnaselt perekonna mõistega ja tõesti, neil on seos olemas, mis ei või jääda tähelepanuta. Mida perekonna all mõista, seda seadus otseselt ei määratle (ka mitte perekonnaseadus). Eesti kehtivas õiguses on seda käsitletud mehe ja naise liiduna, toomata esile, et perekonna aluseks on hoopis lapsed. Perekond on lapsed ja lapsevanemad, mitte paarikese kooselu, mis võib kesta üürikese aja. Üha enam perekondi on üksikvanemaga laps või lapsed ehk ilma mehe ja naise liiduta, sh kooseluväliste laste soetamine. Poolikute perekondade kõrval on teiseks probleemiks nn kärgpered. Probleem on see ikka seoses lastega. Laste puhul on vanemate lahutamine laste suhtes kahjulik ja seda võiks üldse lubada vaid põhjendatud juhul, eelkõige laste huvides. Perekond ja kooselu peavad olema eraldi reguleeritud. Et perekond täidaks oma ülesannet, siis tuleb see selgelt eristada üksnes paarisuhtest. Ühtlasi on selge, et perekonda tugevdab ja ühiskonda taastoodab eelkõige püsiv abielu, mille puhul vanematel on teatud tingimustel teatud avalikult tagatud õigused ja kohustused.

Sooneutraalse kooselu taotlus on tegelikult suunatud nn soorollide, täpsemalt ema- ja isarolli vastu, mis toimivad kaasaja tingimustes suhteliselt halvasti, eriti isaroll. Sellest ka eelnõu ühiskonnavastasus. Ühiskonna aluseks on ühelt poolt indiviidikesksus ja teiselt poolt ühiskonnakesksus. Kuigi kaasajal võimutseb egoism, on emad oma rollilt indiviidikesksed ja isad ühiskonnakesksed, kusjuures indiviidikesksus võib olla ühiskondlik ja ühiskonnakesksus individualistlik. Kui ema fookuses on iga indiviid eraldi, siis isa käsitleb peret ja ühiskonda tervikuna. Perekond ja ühiskond on sellele toetunud, meeldib see või mitte. Kui üks hoiak liigselt domineerib, on perekond, aga ka ühiskond, üldiselt upakil. Paraku saavad need efektiivselt toimida ja üksteist tasakaalustada üksnes ema- ja isarolli kaudu. Seejuures ei ole oluline, kas nt isarolli täidab mees või naine, kuid spetsialiseerumise juures on siiski soovitav ka vastavate loomulike eelduste olemasolu. Oluline on, et üks roll tasakaalustab teist.

Seega võib homopaar olla perekonnaks täiesti sobilik tingimusel, et üks elukaaslane täidab ema ja teine isa rolli. Sellest järeldub, et lapsendamise õigus ei ole inimõigus ja lihtsalt kooselu ei saa olla selle õiguse omistamise aluseks ehk lapsendamise eelduseks peaks üldjuhul olema ema ja isa olemasolu.

Sooneutraalse kooselu seadustamine koos lapsendamise õigusega on olemuselt eeltoodu vastu. Ühtlasi paistavad selle tagant naisõiguslaste huvid, kes soorolle vastustavad. Ebamõistlike soorollide asemel tuleb rääkida emarollist ja isarollist ning tingimustest, mida ühiskond peab minimaalselt tagama nende rollide täitmiseks ja kuidas see on võimalik. Probleem ei puuduta vaid homosid ja naisi, sest ühiskond on tasakaalust väljas.

Kooseluseaduse vormis toimuv esimene individualismi otsene rünnak ühiskonna vastu tundub suhteliselt ohutu ja vastab kujunenud individualistlikule hoiakule. Samas on see alles algus, mis areneb edasi. Inimesed tunnevad seda ja soovivad seda takistada. Kui ühiskonnas arenevad ühiskondlikult negatiivsed protsessid, siis see ei tähenda, et seadusandlus seisneb vaid nende protsessidega kaasaminekus. Seadusandluse otstarve on pigem reguleerida abinõusid, mida võetakse kasutusele olukorra parandamiseks, ühiskondlike protsesside aktiivseks suunamiseks.

Kvaasi- ja mitteabielulise kooselu reguleerimine

Sooneutraalne kooseluseaduse eelnõu ei vasta seletuskirjas esitatud eesmärkidele ja selle tegeliku eesmärgi suhtes on avalikkust eksitatud ning oponentidele sisulise vastamise asemel tegeletud nende sildistamisega. Kitsa samasooliste kooselu tunnustamise kõrval on peamiseks eesmärgiks uue sooneutraalse kooselu seadustamine. On välditud arutelu selle otstarbekuse ja ühiskondliku mõju üle. Sooneutraalse kooselu seadustamise vajalikkuse kohta ei ole mõistlikku vastust.

Jääb üle veel küsimus samasooliste kooselu reguleerimise vajadusest. Kuigi selle kasutajaid on vähe, neid siiski leidub ja mitteseksuaalse kooselu edendamine näib vägagi perspektiivikas. Võib-olla on mõistlik teatud tingimustel reguleerida mitte üksnes samasoolistele paaride, vaid ka sooneutraalset kooselu (sh n-ö kommuun), kohaldades mingeid abieluregulatsioone, ehk isegi pidada neid suhteid teatud tingimustel abielu erandvormiks, kuid mitte kehtestada nn sooneutraalset kooselu või abielu ja eristades neid suhteid üldjuhul abielust. Eelduseks on abielu ja perekonna, sh emarolli ja isarolli teadvustatus ja tegelik väärtustatus ühiskonna alusena.

Perekonda ja paarisuhet tuleb eraldi reguleerida. Suhte poolte huve saab paremini kaitsta eraldi instituudi loomise asemel automaatselt kohalduvate riiklike tagatiste kehtestamise kaudu, samas kui vabatahtlikke alternatiivsed suhteid saab sõlmida seltsingu või varalepingu vormis.

Laste huve on mõistlik kaitsta aga eraldi laste kaitse regulatsiooni kaudu. Läbi surutav sooneutraalne kooseluseadus devalveerib ja nõrgendab perekonna institutsiooni oluliselt, teenides ühiskonna arvel kitsalt homoliikumise ja naisõiguslaste huve. Samas on see kui kirvega kure püüdmine. Eelnõu läbisurumisega on saavutatud hoopis vastupidine efekt suhtumises homodesse ja nende kooselusse, milles asjata süüdistatakse oponente. Eelkõige on vaja oluliste tõstatatud küsimuste avalikku arutelu ning aega, mõistlike ja üldiselt vastuvõetavaks peetavate lahenduste kujunemiseks.