Raul Eamets ⟩ Statistikaameti rahvastikuprognoos võib alahinnata sõjapõgenike mõju meie rahvaarvule

Bigbanki peaökonomist Raul Eamets. Foto: Johan-Paul Hion

Statistikaamet avaldas hiljuti värske rahvastikuprognoosi, kus lähtuvalt lähteandmete eeldustest on võimalikud erinevad stsenaariumid. Ühe või teise stsenaariumi tõenäosust võib aga muuta Ukraina sõja järgne perede taasühinemine, mis omakorda mõjutab meie sisserände numbreid, kirjutab kolumnist Raul Eamets.

Rahvastikuprognoosi stsenaariumite aluseks on kolm näitajat: sündimuskordaja ehk kui palju keskmiselt naise kohta lapsi sünnib, keskmine eluiga ning rändesaldo ehk kui palju inimesi tuleb Eestisse elama võrreldes siit mujale minejate arvuga. N-ö baasstsenaariumi järgi, kus aastaks 2085 on summaarne sündimuskordaja 1,7, keskmine eluiga meestel 85 aastat ja naistel 91 aastat ning rändesaldo pluss 4000 inimest, on Eesti rahvastik siis 1 207 877 inimest.

Kõige madalam prognoositud rahvaarv on juhul, kui meil sisserännet üldse ei oleks – sel juhul oleks rahvaarv kuuekümne aasta pärast 994 372, ning kui siseränne oleks 6000 inimest aastas, siis oleks rahvaarv 1 345 742 ehk enam-vähem sama suur kui täna. Ülejäänud stsenaariumid jäävad nende kahe arvu vahele. Prognoosi koostajad nendivad, et ilma rändeta stsenaarium on teoreetiline, sest kõik saavad aru, et mingisugune inimeste liikumine igal juhul toimub. Pigem võib arvata, et kui meie elatustase tõuseb, siis Eesti atraktiivsus sihtriigina kasvab samuti. Isiklikult pean eeldust, et sisseränne on pluss 6000 inimest aastas, realistlikumaks. Eriti kui midagi ei muudeta rändepoliitikas. Meile on üheksa aastaga kokku tulnud 85 578 inimest rohkem kui siit lahkunud. Isegi kui sõjapõgenike laine (39 757) 2022. aastal maha võtta, jääb järele rohkem kui Pärnu linna jagu inimesi.