Koolist ja haridusest kirjutatakse tihti nii üldsõnaliselt ja igavalt, et paneb eesti keelt vihkama, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.
Raivo Juurak: üldsõnalisuse tõbi
6. juuni 2014, 19:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks hea tuttav ütles hiljuti, et ta on hakanud eesti keelt lausa vihkama. Kõik need ennastjuhtivad õppijad, süvalaiendajad, lisaks vajadus-, teadmis- ja väärtuspõhised ettevõtmised jne. Kusjuures probleem polevatki niivõrd moesõnades, kuivõrd selles, et nende sõnadega tekstides pole bittigi infot. Loed, et inimesed said kokku, arutasid olulist küsimust ja tegid huvitavaid ettepanekuid. Kus siin info on? Nagu spordiuudis, kus odaheitja sai tulemuse.
Mu tuttav lisas, et kui ta kirjutaks samasuguses üldsõnalises stiilis oma naabri perekonnast, valmiks umbes niisugune tekst: «Käisin külas perel, kus elavad ema ja isa, kes täidavad vanemate rolli. Nad on loonud oma kodus kõik tingimused oma laste arenguks. Kohusetundlike vanematena tunnevad nad vastutust, et lastel oleks kõht täis ja riided seljas. Läbi erinevate arendavate tegevuste, mida vanemad korraldavad, kasvavad nende lapsed suureks ja sisenevad täiskasvanute maailma.»
Ülimalt naljakas? Aga koolist ja haridusest kirjutame tihti just nii. Eriti üllatab, et kirjutame nii üldsõnaliselt ka Huvitava Kooli algatusest. Kui sirvida selle ettevõtmise kohta ilmunud materjale, on seal ikka ja jälle kirjas, et arutati tähtsaid küsimusi ja tehti olulisi ettepanekuid, nii et kokkuvõttes jätab põnev ettevõtmine lugejale igava mulje. Huvitava Kooli arutelul olin üllatunud, et seal arutati tõesti huvitavaid probleeme. Näiteks vaieldi vana hea küsimuse üle, kas õpetaja on teenindaja. See kutsus seltskonnas esile mõnegi pisikese vulkaanipurske, millest aga meediasse ei jõudnud midagi, sest see oleks olnud liigne detailidesse langemine. Vahel tundub, et pressiteated on kirjutatud nii üldsõnalised, et pärssida igasugust huvi. Samal ajal saab projekti aruandesse märkida, et nõutud arv kordi on projektist meedias juttu olnud.
Ühelt poolt tapab meie tekste ja mõtlemist üldsõnalisus, teisalt liigne täpsus ehk kirjutamine definitsioone tsiteerides. Inimesed, kes teemat ei valda, räägivad ja kirjutavad nii, nagu on kirjas ametlikes tekstides. Toon näite ajaleheartiklist: «Neljanda taseme kutsestandarditel põhinevad kutsekeskhariduse õppekavad sisaldavad üldõpingute mooduleid ning eriala toetavalt integreeritud üldharidust. Lisaks pööratakse väga suurt rõhku võtmepädevuste omandamisele. Õppekavades on õpiväljundid kirjeldatud lävendi tasemel. Õpiväljundeid täpsustavad hindamiskriteeriumid. Kool võib ühele ja samale õppemoodulile koostada mitu erinevat rakenduskava, lähtuvalt sihtgrupi erisusest.» Jne. Ei ole vähimatki kahtlust, et kõik kirjapandu on absoluutselt õige, kuid kes saab sellest innustust? Pigem paneb eesti keelt vihkama.
Kui räägime, et uus õpikäsitus ei taha kuidagi ellu jõuda, kas polegi siis selle üks peamisi põhjusi tõsiasi, et räägitakse väga üldiste sõnadega? Me ütleme, et kool peab olema huvitav, õpe õppijakeskne, õpilane ennastjuhtiv jne. Keda nii üldised sõnad innustavad? Kellele need väljendid mingi pildi ette löövad?
Kuidas vabaneda üldsõnalisusest? Kuidas olla konkreetne? Improviseerin mõned variandid.
Rühmadena õppimine. Oleme aastakümneid üldsõnaliselt filosofeerinud eestlase enesekesksuse teemal. Aga on väga konkreetsed õppemeetodid, mis aitavad enesekesksust vähendada, üks tõhusamaid neist on rühmas õppimine. Mitte rühmatöö, mida tehakse tunnis vaid mõni minut, vaid rühmadena õppimine igas tunnis algusest lõpuni, iga päeva hommikust õhtuni. On aeg luua algatus- või tugirühm, mis propageerib rühmadena õppimist, näitab ette, aitab klasse ja koole sellele üle minna, tõstab edukamaid esile. Väga konkreetne ülesanne! Ja saame väga konkreetselt küsida: «Mitmes koolis juba õpitakse rühmades?»
Ümberpööratud klassiruum. Aastakümneid oleme rääkinud, et meie õpilased ei oska iseseisvalt õppida. Aga miks me ei kasuta siis ümberpööratud klassiruumi meetodit? Selle järgi õpiksid õpilased uue teema kodus selgeks ja arutleksid seejärel klassis, kuidas keegi õpitust aru sai, mis küsimusi tekkis jms. Siingi tasub luua konkreetne algatus- või tugirühm, mis teeks konkreetset tööd: näitaks ümberpööratud klassiruumi meetodit ette, õpetaks seda teistele, tõstaks edukamaid esile jne.
Selliseid konkreetseid uue põlvkonna õppemeetodeid on palju: hea algus, IB-programm, keelekümblus, Orffi ja Suzuki meetod jne. On aeg lõpetada jutud uuest õpikäsitusest ja õpilasekesksusest ning hakata konkreetselt jälgima, kuidas edeneb nende uute õppemeetodite juurutamine Eesti kooli.
Kui hakkame tegutsema väga konkreetselt, muutub meie juttki ehk konkreetsemaks.
