Olgu siis full disclosure seekord artikli alguses ära toodud: ma armastan Tartut. Ega vist leidugi linnaosa, kus ma poleks olnud või elanud, nutnud või naernud, igavlenud või seigelnud. Tartuga seostuvad nii tugevad emotsioonid, et ülikooliaeg ja esimesed tööaastad tunduvad pikemana kui praeguseks 15 pealinna-aastat.
Linna ja alma mater’it oma vaimuga tabab hiilgavalt Rein Veidemann romaanis «Tund enne igavikku» (Eesti Keele Sihtasutus, 2012), mis oligi mu viimane Tartu-elamus kirjasõnas. Nüüd käisin linnas ringi Jaak Juske raamatu juhtimisel. Ja see oli mitmeski mõttes õpetlik jalutuskäik.
Et peamine kohe ära öelda: tahaksin autorit tänada ja julgustada. Seesuguseid populaarses vormis käsitlusi ilmub meil kahetsusväärselt vähe.
Pildilist ja kergesti loetava tekstiga materjali peljatakse, teaduslikud ajalookäsitlused jäävad aga (kui just suuremat avalikku skandaali ei teki) paratamatult väikese ringkonna lugeda.
Kuid et me teaksime, kuidas ja mille tulemusel on kujunenud ruum ja ühiskond, milles me elame, vajame ka lihtsamaid jutustusi. Ühe hea näitena meenub «Tervitusi Kuressaarest» (Entsüklopeediakirjastus, 2008), mis Saaremaa muuseumi postkaartide ja fotode ning nende saatetekstide kaudu räägib väikelinna lugu.
Jaak Juske raamatul on kandev mõte ja vormiline kontseptsioon. Rikkaliku fotomaterjaliga illustreeritud raamat on erakordselt kaunilt kujundatud ning varustatud korraliku indeksiga.
Lugeja viiakse kõndima Tartu kunagise linnamüüri ümber läbi selles olnud väravate. Viieks jalutuskäiguks jagunev tuur on suuresti virtuaalne – abiks on mõned üksikud maamärgid, kuid paljuski tuleb linnaruumi ette kujutada.
Kuid Tartut tundval inimesel (kellele raamatut eelkõige soovitaksin) pole siiski kuigi raske päris jalutuskäiku ette võtmata autori kõrval püsida.
Jaak Juske lähenemine on kihiline nagu arheoloogia. Raamatu võtmetekst on minu silmis see, mis kirjeldab väljakaevamisi 1989. aastal Lossi (Aleksander Lätte) tänavas, millest autor ise osa võttis.
Siin jõutakse läbi eri kihtide muistse Tartuni. Autor tunneb kurvastust kaevetöödel päevavalgele ilmunud Suur-Maarja tänavalõigu hävitamise pärast.
Ehitustöö ja sõjad, taastamine ja põlengud – see on Tartu lugu läbi sajandite, tõdeb autor. Just need kultuurikihid kaevab raamat lahti.
Samas on selliste käsitluste puhul alati keeruline valida mida võtta, mida jätta. Autoril küllalt noore mehena pole pikaajalist kogemust (mida saaks värvikalt esitada) ja sestap peab giid kohati paratamatult piirduma kuivema tekstiga.
Toimetaja võinuks soovitada mõningaid kohti kas või paari lausega rohkem lahti rääkida (üsna fragmentaarseks jääv Kivisilla lugu, mis on Lodjakoda jne). See aidanuks Tartut mittetundvat lugejat, kellel pole raamatu jalutuskäike niigi kuigi kerge kaasa teha.
Ka esineb kergesti haaratavas tekstis kohati raskepärast arhitektuurilist terminoloogiat, mida sellises raamatus võinuks valehäbita selgitada.
Ma ei ole ajaloolane, et raamatus toodud fakte peast õigeks või valeks tunnistada, kuid paaris kohas märkasin sajandite sassiminekut ja Vabadussilla varasemat valmimist – ent seegi kivi läheb pigem toimetaja kapsaaeda.