Mari Klein: kust läheb kuldne kesktee haridusparadiisi?

Elo-Maria Roots «Vaimude jaam» Foto: Kirjastus Tänapäev

Mari Klein arutleb Elo-Maria Rootsi teose «Vaimude jaam» põhjal Õpetajate Lehes, et mõni raamat võib olla ka selline, mille ees ühtaegu pead liiva alla peita tahaks ja samas omamoodi aukartust tunda saab. Ja mis peaks pakkuma mõtteainet ühtaegu nii õpetajatele kui ka õpilastele.

Mitte kõiki noorteraamatuid ei peaks lugema täiskasvanud, lugema õpetajad. Aga mõne puhul võiks see olla omamoodi kohustuslik, või soovituslik nagu tänapäeval öeldakse.

Selle raamatu autor on võtnud endale äärmiselt raske ülesande. Rääkida sellest, millest ei räägita. Näidata seda, mida näha ei taheta. Panna mõtlema neid, kes mõelda ei taha. Olgu nad siis õpilaste või õpetajate seas. Tõestada seda, mida tõestada ei saa.

Mingil põhjusel tekib tunne, et selles raamatus pole üle pingutatud  – ja seda ei tule noorteraamatute puhul üldse sageli ette. Samas on tõsi, et paljuski pole ka kokku hoitud. Võtame või süžee: peategelaseks on presidendi tütar, kes läheb kihlveo peale pooleks aastaks valenime all suvalisse maakooli õppima, sõbruneb esimesel päeval lastekodunoortega, kelle kohalikud õpetajad juba ammu maha on kandnud, satub kohati kriminaalsetesse seiklustesse ja armub endisest vangist apollonlikku hauakaevajasse, keda ihaldab pool alevi naissugu, õpetajad kaasa arvatud.

Haridussüsteemis pettunud

Jaa, nüüd te arvate sellest loost ja selle peategelasest täpselt nii nagu enamik kohalikke elanikke ehk need, keda on kujutatud kui vooluga kaasaminejaid.

Aga see ongi vaid pealispind, mille varjus käib tegelik elu, pannakse kirja tegelik Raamat, mille läbiv sõnum või küsimus on see, kas koolikohustus on mõttekas kivistunud kontekstis, kus lähtutakse süsteemist ja seadustest, mitte inimesest ja isiksusest. Sotsiaalfilosoofiline, ühiskondlik, haridusväärtusi ja ühiskondlikke hoiakuid analüüsiv.

Ja mõistagi haridusmeetodeid ja -süsteemi maapõhja tampiv – nii, nagu ainult noorteraamatuile on lubatud.

Ainult et selle raamatu autor ei olegi enam nii väga noor. Kolme­küm­ne piiri ületanud on ta vanuse poo­lest ehk isegi juba õpetajaametit pidada jõudnud. Ja oskab oma elukogemusel tuginedes balansseerida noateral, millel võib väikseimgi vääratus saada saatuslikuks. Küllap seda teades ta mängibki, ettevaatlikult, valupunkte halastamatult paljaks koorides, viimase varbaotsani välja sirutudes, ja ometi tasakaalu säilitades, kiivalt piire jälgides, teades, et väikseimgi viga võib saada saatuslikuks.

Olgugi et tsensoreid enam ei ole, tsenseerib meid me oma riik, me oma ühiskond. Sest nii, nagu tema vastutab meie eest, oleme ka meie tema ees vastutavad. Igaüks meist omamoodi. Iga viga, mida me teeme, ei pruugi tuua kahju ainult meile endile, vaid ka meid ümbritsevatele inimestele. Ükskõik kummalt poolt.

Ja seda tajudes ei ole Elo-Maria piirdunud vaid primitiivse pealislooga, esimese kihiga, mis käsitleb koolikohustusest kõrini saamist, õppemeetodites pettumist ja käega löömist. Vaid põimib sinna vastutustunde, mõistuse, kaalutleva kahtluse, mis ealiste iseärasuste mõjul kord mürinal mäest alla kihutab, kord vastu eelarvamustemüüri põrkub, kord takistab, kord tagant kihutab. Ärksuse, mõistmise ja tõdemuse, mis võib tabada meist igaüht, kui aeg käes, vanusest küsimata.

Hämmastaval kombel on kogu see ligi 500-leheküljeline (sic!) raamat praktiliselt vägivallavaba. Nojah, detailidesse laskumata vähemalt selles, mis puudutab peategelase seisukohti. Need on välja töötatud sellistena, et vastupidi, ühiskonna ühe valupunktina tähelepanu tõmmata ja abi otsida ka koolivägivallale. Ja selle ohvritega seotult ka (maapiirkondades) lokkavale vaesusele, mida omakorda näidatakse kui vägivalla kasvulava.

Noortekirjandus on säärane kummaline žanr, mis võib tähendada nii noortele, noortest kui ka noore sulest kirjutatut. Sageli nad üksteist toetavad ja üksteisega põimuvadki. Aga väärtkirjanduse hulka nad enamasti ei jõua, ükskõik, mis nurga alt vaadatuna kirjutatud on. Selles teoses on mingi eeldus, mingi omalaadne fluidum, mingi taratagune tarkus, mis tõstab ta paljudest žanrikaaslastest kõrgemale. Ta on ühtaegu ohtlik ja murranguline.

Ma ei taha hakata otsima tõde. Sest eks see tõde, mis sellest raamatust koorub, on nagunii igaühe jaoks erinev  – nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi.

Kutsub kaasa mõtlema

Tunnen lihtsalt, et see on üks selliseid raamatuid, mille kaas ja pealkiri ei väljenda seda, mis selles (Pandora) laekas peitub. Et see on üks säärane teos, pärast mille lugemist ei ole maailm enam endine. Et selle raamatu pealtnäha pealispinna all peitub omamoodi varandus. Tahab ta või ei, on lugeja  – olgu ta siis õpilane või õpetaja  – sunnitud siin mõtlema. Kaasa mõtlema, edasi mõtlema, analüüsima ja arutlema. Iseeneses. Mõtlema asjadele, millele ta ehk varem mõelnud ei ole, nägema neid vaatepunktist, millesse ta ehk muidu kunagi ei satuks. Ja ehk tõdema, et tõde ei ole iialgi üks ja ainus.

Mõnikord saab raamatut hinnata selle järgi, kui tühja tunde tekitab ta lugejas viimase lehekülje keeramise järel. Harvem juhtub, et pärast kümnendat lehekülge või kolmandat peatükki tahaks kiiremini lõpule jõuda  – et otsast alustada, sest tajud: ridade vahel on palju enamat, kui esimesel lugemisel haarata suudad.

Ühelt poolt on maailma muutmine keeruline mis keeruline, ütleme otse: üksiksiku jaoks võimatu. Ja samas võib vahel üks lumehelves panna veerema palli, millest kasvab laviin. See vana lugu liblika tiivalöögi fenomenist, mida me kõik ju teame.

Kust siis läheb see kuldne kesktee, mida mööda käimine on õige ja mis viib meid paradiisi?