Edward Kess FOTO: Pm

Õpetajate toas räägitakse sageli igasuguseid lugusid. Iga-aastaste palgatõusu teemade aegu meenutavad vanemad ja staažikamad kolleegid põnevaid seiku sarnastest juhtumitest läbi aegade. Üks lugu räägib sellest, kuidas taasiseseisvunud vabariigi algusaastail oli õpetajate palk tükk aega samal tasemel, kuid siis otsustati tõsta. Tõus tuli, aga õpetajatelt võeti ära vihikute parandamise tasu ning lisaraha tööstaaži pealt. Tulemus oli säärane, et mõni õpetaja sai palka sama palju kui varem või veidi vähem.




Iseenesest ju kena lugu. Nüüd, 21. sajandil hea meenutada, kuidas elati, oldi ja saadi hakkama. Ka nüüd seisavad homme hommikul ikka õpetajad klassi ees, arendavad, õpetavad mõtlema, kasvatavad justnagu ennegi ja liputavad saba.



Minul on õpetajana lõppemas üheksas tööaasta. Kui ma noore õpetajana ülikooli kõrvalt tööle läksin, oli tasu pigem sümboolne. Kui mõne aasta pärast juba täiskohaga töötasin, siis jäi nooremõpetaja palk viie tuhande krooni kanti. Sõbrad-tuttavad, kes ei läinud kooli tööle, said kolm korda rohkem.



Tasapisi on palgad igal aastal tõusuteed liikunud. Sõbrad teenivad ikka rohkem. Praegu on õpetaja ametijärgu põhipalga suurus nõks üle kümne tuhande. Eesti keskmine on ikka suurem. Sõbrad teenivad ikka rohkem. Keegi ei palunud hakata õpetajaks, tahtmine tuli ise.



Tõesti, ulg. Võib oma leiba teenida ju kuskil mujal. Filolooge ehk ikka keegi vajab. Loeks raha eest lehti või võtaks vastu telefonikõnesid või kirjutaks trahvikviitungeid või ehitaks läänes. Aga ei. Töötan õpetajana, sest meeldib. On põnev. On mitmekülgne. On võimalik teostada oma ideid. Olla hariduse ja tuleviku teenistuses, üllaste ideaalide nimel.



Minult kui pedagoogilt oodatakse palju. Palju mõistmist, õpilaste eripära arvestamist, märkamist, viisakat väljanägemist, silmaringi, psühholoogilisi teadmisi, innovaatilisust, orienteerumist uues, motiveerimist, infotehnoloogilisi teadmisi, aega, mõistust, valmisolekut kiirelt probleeme lahendada, aruannete ja analüüside õigeaegset esitamist.



Lisaks on õpetaja koolis õpilase jaoks ka puuduv ema, isa, õde, vend, sõber, ärakuulaja, lemmikloom, vajadusel arst, politseinik, tuletõrjuja, remondimees, turvamees, rahukohtunik. Praegu on eriti oluline olla eeskuju ja riigile raskel ajal õlg alla panna, solidaarsuse printsiipi arvestades.



Õpetaja saab sellega hakkama. Oleks ju mõeldamatu, et homsest alates teevad kõik kümme protsenti vähem. Igale kümnendale ei ütle tere. Igat kümnendat kontrolltööd või kirjandit ei paranda. Igat kümnendat tundi e-kooli sisse ei kanna. Igat kümnendat õpilast ei küsi.



Eestis on päris mitu esinduslikku ametit, kus esinduskulude jaoks on seadusega paika pandud kulude hüvitamine. Eeskujuks olev õpetaja aga peab ise vaatama, kuidas saab moodsa, soliidse ja kena riietuse selga. Üldtuntud on anekdoot õpetajast sama mantliga kakskümmend aastat hiljem.



Loomulikult kuuluvad siia kategooriasse meik, soengud, hambad. Milline huvi peaks olema teha koostööd inimesega, kel on üks ja sama püks-pluus-kleit aastast aastasse, halvasti lõigatud soeng, hõrehambuline, ent lahke naeratus? Mitu tundi nädalas suudetakse sellise inimesega tulemuslikult koos töötada? Möönda tuleb tõika: mitu kõnet teevad klassijuhatajad lapsevanematele oma isiklikult telefonilt?



Õpetaja amet nõuab eneseharimist. Teater, kino, kontsert, muuseum, raamatud – kõik on õpetaja jaoks elementaarne. Õpetajalt eeldatakse, et ta teab, mis kuskil toimub, mis on uus, mis on värske. Teab uusi erialaseid avastusi ja suundi.



Kirjandusõpetajana olen sageli võtnud oma tööplaani uut kirjandust, sealjuures saanud tagasisidet, et miks ei loeta neid raamatuid, mis on juba ammu ilmunud ja kõikides raamatukogudes saadaval, justkui oleksid lapsed, kes koolis õpivad, ise hallist ajast ega elaks praegusajas ega tulevikule.



Pedagoog aga peab end tänapäevaselt harida saama, et suunata õpilasi tulevikku. Mis see teatripilet või Madonna või jalgpallimatš Brasiiliaga nüüd maksab, ei ole siinkohal oluline. Nõutakse kala, õnge ei anta.



Soovin tänada kõiki neid õpetajaid, kes veebruaris 2009 veel Eesti Vabariigis seda tööd teevad: näevad vaeva, tahavad, ja astuvad uuel nädalalgi 6.a ja 9.b ja 11.c ette. Kirjutas Juhan Liivgi sada aastat tagasi: «-ja vana koer, kui ennegi, sõi, kaitses lukku ja taba ja haukus just nagu ennegi ja mängis ja liputas saba.»