Uue eelarvega on Ühendkuningriigis klassidevahelised selgepiirilised eraldusjooned veelgi teravamaks ihutud, ähvardades lõigata sügavalt näppu igaühele, kes neid liiga lähedalt katsuma läheb.
Sotsiaalne mobiilsus on sõnades küll kannustatud, kuid terasid ihuv luisk, peamiselt majanduslik, on konservatiivide käes. Viimane, kes sõrme veriseks sai, oli peaminister David Cameron ise, ja haav ei ole paranenud veel ka mitu nädalat hiljem.
Ühendkuningriigi eelarvemuudatused meenutavad puudlipügamist: kere on siivsalt nuditud, kuid sabatutil, kõige edevama koha peal, lastakse karvadel vohada. Uute maksude järele näljane eelarve on miskipärast kaotanud isu, kui jutt käib jõukama kihi tulumaksust, ja selle asemel käivad ta neelud vaesema kihi lõunasöögi, kuumade pirukate järele.
Käibemaks, millega varem maksustati vaid söögikohtades pakutav kuum toit, laieneb ka putkades müüdavatele pirukatele. Ja see pirukas on Cameronil kurku kinni jäänud.
Mäletatavasti otsustas Cameron, soovides vältida valijate pahameelt nn pirukamaksu kehtestamise pärast, tõestada, et klassipiirid on vaid näilised ning et too töölisklassi levinuim eine on valitsusele sama omane, kui omased on ka selle sööjatest valijad. Paraku aga on pirukas Cameroni maailmast sama kaugel kui Yorkshire’i puding, millega omal ajal kehvem rahvas, kellele liha ei jätkunud, püüdis vardas küpsevast loomast tilkuvat rasva. Lääne-Yorkshire’is asuvas Leedsi jaamas, kust Cameron otse-eetris väitis end «suure ja maitsva piruka» ostnud olevat, pandi pirukaputka kinni juba viis aastat tagasi.
«Pirukaneedus» (mida leiboristid meediale mõeldud pirukasöömisetendusi korraldades enda kasuks pööramata ei jätnud, et Cameroni alandus meedias ja valijate meeles hoida) näitab, kui kaugel asuvad need kaks maailma teineteisest.
Sotsiaalse mobiilsuse idee ei põrku üksnes populismile, vaid peamiselt majandusliku tausta erinevusele. Klassikuuluvus algab haridusest. Hiljutine Economisti blogis elitismiprobleemi kajastanud artikkel tõi välja, et ehkki vaid seitse protsenti briti lastest käib erakoolis, on pea pooled Cambridge’i üliõpilastest erakoolidest pärit.
Kallite erakoolide ja riigikoolide vahel, otse klassierinevuste vahedaks ihutud teral, asuvad religioosse suunitlusega koolid, ihaldusväärne sihtmärk kõigile paanikas keskklassi lapsevanemaile. Klassiredelil edasi viivat «pay or pray» (maksa või palveta) põhimõtet on hakatud ka «pay or lie» (maksa või valeta) põhimõtteks kutsuma.
«Sotsiaalne mobiilsus», mis oli mõeldud tähendama klassidevaheliste piiride ületamist tänu inimese võimetele ja edasipürgimissoovile, on läbikukkumise ohus hakanud järjest rohkem tähistama oskust valetada. Sisu, mille Cameroni pirukas paljastab, on kuumem, kui osati arvata.