Tõehetked: Kadri Simsoni sõnul kogeb ta neid siis, kui kuuleb inimestelt, et jutt, mida tema ja ta erakonnakaaslased riigikogus räägivad, läheb neile korda.

FOTO: Peeter Langovits

Üks viimasel ajal kõvasti raputada saanud Keskerakonna liidreid, ühtlasi Eesti tugevamaid naispoliitikuid tunnistab, et ega ta muidu oma võitlusi pidada jaksaks, kui poleks isiklikku elu, mis õnnelikuks teeb.

Positiivne toimetulija: keegi ei taha näha poliitikuid, kes omaenda probleemidega maadlevad, usub Kadri Simson

FOTO: Peeter Langovits

Kadri Simsonil (35) – Edgar Savisaare kauasel võistluskaaslasel, et mitte öelda Savisaare paremal käel – on olnud tänavu keerulised ja pingelised ajad. Erakonnas on podisenud ja käärinud, juba tükk aega.

Eelmisel nädalal lõppes too podin ja käärimine sellega, et kaheksa Keskerakonna juhtpoliitikut lõid erakonna ukse oma selja taga kinni. Nad olid enda sõnul kaotanud usu, et suudaksid Savisaare juhitud parteis oma valijate huve kaitsta.

Vähemalt kõrvalseisjaile paistab, et Simson on tõesti sattunud komplitseeritud olukorda. Savisaarest on saanud oma erakonna pidur – kõik suuremad erakonnad on ju temaga koostöö välistanud –, aga Simson on tema lähemaid ja ustavamaid liitlasi. Kui Savisaar kunagi langeb, sest keegi pole oma kohal igavene, siis mis tulevik terendab Simsonile?

Kuidas olete viimaste sündmuste pinget maha võtnud?

Kui huumoriga vastata, siis pärast pikka ja närvilist [eelmise nädala] esmaspäeva otsustasin õhtul pinget maandada sörkjooksuga. Aga närv oli nii must, et korralikku soojendust ei teinud ja järgmiseks päevaks asendus südamevalu lihasvaluga. Seda on kergem kannatada.

Tõsisemalt: eks argine asjade korraldamine aitab ka kriitilisest ajast üle saada. Kõige halvem situatsioon on see, kui laua taga istuvad inimesed, kelle puhul sa ei saa päris kindel olla, kas nende peale saab kindel olla. Kui nende otsus on tehtud, siis on see lõplik. Ma küll ei mõista nende otsust ära minna – mina alla ei annaks! –, sest kui laiemas plaanis mõelda, siis on see ikkagi käegalöömine.

Kui palju on viimaste aastate töö Keskerakonna peasekretärina ja nüüd fraktsiooni juhina teid kulutanud?

Loomulikult ei ole see kõige stressivabam amet. Aga selles närvilises töös on ka oma positiivseid hetki. Ilma nendeta vastu ei peaks.

Näiteks?

Praegu on raske positiivsele keskenduda (naerab). Minu ametis saad toime tulla siis, kui oled ise tugev. Mitte keegi ei taha näha selliseid poliitikuid, kes omaenda probleemidega maadlevad. Järelikult, kui sul on selgroog paigas ja saad oma eluga kenasti hakkama, saad olla toeks ka inimestele, kes seda vajavad.

Põhiliselt tuleb positiivne väljastpoolt riigikogu, kui kohtud pärisinimestega ja kuuled, et nad on tähele pannud, mida me siin teeme, ja toetavad seda.

Kui fraktsioonist lahkutakse, on see ka teie kui fraktsiooni juhi kaotus. Olete mõelnud, kust asjad viltu hakkasid kiskuma?

Siin võib täheldada teatavat mustrit. Keskerakonna fraktsioonid on üle ühe koosseisu ikka oma liikmeid akna alla saatnud. Seetõttu püüdsin pärast mullusuvist kongressi asuda kohe tööle selle nimel, et seekord peaks fraktsioon täies koosseisus vastu lõpuni.

Mõnes mõttes on mul lahkumist seetõttu kergem taluda, et tegin kõik, mis minust sõltus. Kõige ebameeldivamad situatsioonid on need, kui tead, et oled ise süüdi või midagi tegemata jätnud.

Üks asi, mis kaalukaks sai, oli see, et mitmed äraminejad on Keskerakonnaga liitunud pärast eelmist suurt kriisi. Ma ei taha rääkida nagu vana inimene, aga olen näinud 2004. aasta lahkumisi ja olin erakonnas ka siis, kui Arengupartei ära läks.

Mitmed noored mehed, nagu Kalle Laanet, kes tuli 2005. aastal ministriks ja erakonda, ning Rainer Vakra ja Deniss Boroditš, kes tulid pärast seda, ei ole näinudki, kuidas rahulolematuste küpsemist teisiti lahendada. Püüdsin neile teistsuguseid võimalusi välja pakkuda, aga vahel, kui ei suudeta isiklikke solvumisi kõrvale jätta, polegi lahendust.

Keskerakonna regulaarsed pereheitmised viitavad sellele, et inimestes koguneb miski, kuni nad järsku plahvatavad. Mis neid plahvatamiseni viib?

Arvan, et osalt opositsioonis oleku pinge. Kui sa aastast aastasse kuuled riigikogu saalis koalitsioonisaadikute irvitamist ja juttu, et «mis te räägite, et inimestel on raske, me oleme peaaegu Euroopa meistrid», ja kui oled päris heal järjel ja kõrgelt haritud inimene, siis võibki tekkida tunne, et äkki see, mille eest Keskerakond seisab, ei olegi Eestile vajalik.

Mulle on tõehetked need, kui käin Tallinnast väljas ja näen, et jutt, mida räägin, vastab tõele. Siis saan kinnituse, et ajan õiget asja. Pigem ei ole need riigikogu kõnetoolis laiajad Tallinnast kuskil mujal väljas käinud kui Brüsselis. Kui jääd riigikogu saali kuulama neid kolleege, kellel on ülbust rohkem kui asjadest arusaamist, siis võidki muutuda õnnetuks.

Äraminejate jutust jäi küll pigem kõlama, et põhjuseks on Savisaare autokraatlik juhtimisstiil.
Eks ära minnes tuleb alati leida kõlavaid põhjendusi. Pigem ütleksin seda, et igasugune kontakt vajab kahepoolset hoidmist.

Olen selles kriisis ise ka mõelnud, et minu kontakt erakonna esimehega on jäänud hõredamaks. Aga see ei ole ainult tema süü, see on pigem minu süü, ja seda saab parandada. Miski ei takista mind talle helistamast, et vajan viis minutit nõupidamiseks, minemast tema kabinetti ja kulutama vaatamata tema tihedale kalendrile kas või tund aega selleks, et asjad selgeks rääkida.

Kui hästi te Savisaart tunnete?

Tunnen teda väga pikalt. Tean lisaks ajakirjanduses välja käidud negatiivsetele omadustele temast ka väga palju positiivset.

Kas tema tundmine ulatub juba teie lapsepõlve, sest teie isa ajaloolane Aadu Must oli Savisaarega juba nooruses suur sõber?

Just. Minu isa ja Edgar Savisaar on tutvunud selles eas, kus tekivad tõelised sõprussuhted.

Olete perekonniti ka läbi käinud?

Jah, ikka.

Siit tekib mul paratamatult järeldus, miks olete olnud pikka aega Savisaare parem käsi ja tema ustav võitluskaaslane: nimelt, kui te isa on Savisaare hea sõber, siis on teil raske oma isa head sõpra hüljata. Kas pole nii?

Arvan, et kõigil inimestel on raske kellelegi selga pöörata. Ja ma ei ole võtnud oma valikut erakonnas sellisena, et peaksin kellelegi selja pöörama: et kas valid Savisaare või Jüri Ratase. Tahan mõlemaga neist ühes erakonnas edasi olla, ja näen seda võimalust, kuidas erakonnas on mitu silmapistvat poliitikut, mitte ainult üks. Meeskonnavaim aitab kindlasti erakonda tugevdada. Näen ka Savisaares soovi seda meeskonda taastada.

Kui palju siiski mõjutavad teie läbisaamist Savisaarega teie isiklikud suhted temaga?

Pigem tuleneb neist sidemetest see, et ma ei pea endale pettumusi sisse korjama: kui mulle miski ei meeldi, ütlen selle välja.

Ma ei suru hambaid risti ega jäta midagi ütlemata ka erakonna esimehe suhtes, kuid ma ei ütle seda ajakirjanduse kaudu. See ongi tegelikult ainuke võimalus: sa klaarid kõik tülid ära, ei jäta neid roostes naelana kuhugi taskusse, nii et lõpuks tasku käriseb. Julgus otse öelda on mul olemas. Paljudel teistel on nii suur aukartus, et nad võib-olla ei lähe selle peale.

Paraku on Reformierakond ja ka sotsid kuulutanud, et ei astu Keskerakonnaga ühte paati, kuni seda juhib Savisaar. Mida teha, et sellest seisust välja murda?

Aastal 1996 ütlesid ka kõik erakonnad sama ja kõik ajalehed kuulutasid Savisaare igavest lahkumist poliitikast. Aga siis tuli välja, et liidud ühe erakonna vastu või ühe erakonna esimehe vastu on Eestile kõige kahjulikumad. Lõpuks, kui Mart Laari [teine] valitsus oli omadega pankrotis, siis tundus, et targem on sellistest dogmadest loobuda ja minna edasi valitsusega, mis on Eestile parem.

Ka praegune valitsus on ilmselgelt stagneerunud, ja ainuke vabandus, et nad edasi valitsevad, on see, et nad on Savisaare vastu. See ei ole väga kandev vabandus.

Kas te ei ole mõelnud, et kui Keskerakonnas saab viimaks jämeda otsa Jüri Ratase leer, aga teie olete hoidnud kogu aeg Savisaare poole, võite üks hetk mängust välja jääda?

Töötan selle nimel, et erakond kestaks kaua, mitte aasta või kolm, pigem 30, ja seetõttu olen loomulikult arvestanud, et kunagi on erakonna esimees keegi teine. Olen meeskonnamängija, ja olen erakonna esimehe meeskonnas. Mul pole põhjust öelda, et ma ei aita järgmist erakonna esimeest kogu hingest. Kokkuvõttes on mulle oluline erakond kui selline ja idee, miks me poliitikas oleme.

Miks te pole läinud üle Ratase leeri?

Sest mulle ei meeldi leerid.

Aga need on sõltumata sellest, kas teile meeldib või mitte.

Ma teen meeleheitlikke pingutusi, et meeskond oleks keskpõrandal koos ning et tüli ja vaenu ei otsitaks erakonnakaaslaste seas, vaid et energia läheks väljapoole. See on kõige mõttetum energia kulutamine, kui kakelda nendega, kes peaksid suurel poliitilisel maastikul su kõrval seisma.

Kõik valimised näitavad, et kõige parema tulemuse saab see erakond, kes hindab meeskonnatööd. 

Kalle Laaneti küsimuse hääletamisel andsite erinevalt Savisaarest oma hääle Laaneti erakonnast väljaviskamise vastu. On see märk, et hakkate talitama rohkem iseseisvalt?

Hääletan tavaliselt nii, nagu õigeks pean. Seda on näha ka riigikogu hääletustel, kus ma mõnikord hääletan teistmoodi kui suurem osa fraktsioonist.

Kindlasti teate, et Keskerakond on paljude inimeste silmis kõige kohutava sümbol. Mida annaks selle vastu ette võtta?

See on emotsioon, ja emotsioone on mõistuslike argumentidega jube keeruline tasakaalustada. Aga kui inimesed võtaksid asja mõistusega, siis nad näeksid, et iga kord, kui Keskerakond on olnud valitsuses, on olnud Eestile head ajad; siis nad teaksid, et erakond, mis on välja kasvanud Rahvarindest, võidelnud Eesti veretu taasiseseisvumise nimel, on Eesti kõige suurem patrioot.
Kuid selle nimel peaksime kindlasti töötama, et tõrge meie suhtes oleks väiksem.

Tegelikult on ju kõige põhjus Savisaar. Vabanege temast! Praegu on erakond tema ja tema truude jüngrite pantvang: te istute opositsioonis, sest keegi ei taha Savisaarega ühes paadis olla.

Miks teised poliitikud Savisaart nii palju pelgavad – sest ta läheb nagu tank läbirääkimiste laua taha.

Kui hakatakse koalitsioone looma, oma eesmärke ellu viima, ei anna ta midagi niisama ära. See jutt, et poleks Savisaart, siis teeks Reformierakond Keskerakonnaga koalitsiooni – miks ta peaks? Kas ta saaks mugavamaid tingimusi, kui tal on praegu IRLiga? IRL ei takista Reformierakonnal mitte millegi tegemist! Järelikult oleks ratsionaalselt põhjendatav ainult kolmikliit Reformierakonna vastu.

Reformierakond on liiga kaua võimul olnud, saanud liiga palju ja viinud Eesti sinna suunda, mida mina edulooks ei nimetaks.

Räägime viimasel ajal taas poleemilistest kvootidest. Kas olete tundnud, et teile oleks kvootidest võinud kunagi kasu olla?

Ei ole. Arvan, et oleksin poliitika vastu tundunud huvi ka siis, kui ma ei oleks naine.

Mille poolest erineb naispoliitik Kadri Simson meespoliitikutest?

Mitte millegi poolest ei erine. Pigem ütleksin, et on küllaga poliitikuid, kes erinevad üksteisest isikuomaduste, pühendumuse, argumenteerituse poolest, ja häid näiteid on sõltumata soost.

Mis vahet on selles teie arvates inimestele, kas valida mees või naine?

Tahan uskuda, et valija valib ikkagi sisu, ja seetõttu valib inimese, kes seisab nende põhimõtete eest, mida tema tahab, et oleks kaitstud.

Arvan, et mehed on rohkem agressiivsed ja naised on rohkem sildu ehitavad. Võib-olla kõikehõlmav teerull Eesti poliitikas tulebki sellest, et masendav enamik ministreid on mehed, ja poliitikas on neid üldse palju. Meil on macho’lik kultuur: olen tugevam ja võin sinust üle rullida.

Kui palju ärkveloleku ajast kulub teil poliitikale?

Palju, aga olen viimasel ajal püüdnud leida aega ka millelegi muule, mis teeb mind ennast paremaks inimeseks.

Nii et poliitika teeb halvaks?

Ei, aga iga päev sama tööga tegeldes tuleb saada kõrvale muud teadmist. Näiteks mitte väga ammu sõlmisin lepingu, millega sain õiguse Nobeli majanduspreemia laureaadi Paul Krugmani raamatu tõlkimiseks eesti keelde.

Ja tõlgitegi ise?

Jah. Lihtsalt selleks, et teha ka midagi muud, mitte ainult arupärimisi ministrile. Hiljuti käisin näiteks esinemas Tartu Ülikoolis rahvusvaheliste suhete ringis.

Kui kaua teil õhtuti tööl läheb?

Riigikogus on võimalik tööd teha nii, et töötad kõigil seitsmel nädalapäeval, ja on võimalik teha tööd ka nii, et näitad korraks saalis näo ära ja rohkem ennast ei vaeva. Innustan ennast ja kolleege valima esimest varianti.

Aega pole raisata – võib-olla ongi neli aastat siin tööd teha ja pärast oleks ülimalt nadi endale ette heita, et ei kasutanud kõiki võimalusi ega andnud endast kõike.

Kas oma elu elamiseks ka aega jääb?

Ma ei jõuaks seda tööd teha, kui mul oma elu ei oleks. See on see, mis õnnelikuks teeb.

Mida te siis ikkagi teete?

Olen vaba aja harjumusi viimasel ajal muutnud. Selle aasta esimesed kolm kuud on olnud mu elu kõige rängemad, sest paljud asjad, millesse uskusin, lõid võnkuma, ja nende säilitamiseks tuli väga palju pingutada.

See tähendab, et vana mudel, et saan õhtul kokku toredate inimestega, kes ei puutu üldse poliitikasse, või käin nädalas korra saunas ja higistan kogu taaga välja, ei osutunud enam piisavaks – see ei hoia enam vaprana. Seetõttu on poliitikutel kaks varianti: kas teha sporti või midagi muud, mis ei ole nii tervislik. Olen valinud värskema õhu.

Sel talvel osalesin mitmel uisuvõitlusel. Mitte maratonidistantsil, vaid rahvadistantsidel. See pakub vaheldust ja lõõgastust. Samuti meeldib mulle väga metsas seenel käia. Ja olen aidanud Eesti väikelinnades korraldada rahvaspordiüritusi – see annab veel rohkem tagasi kui osalemine.

Teie abikaasa, Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Priit Simson on kõva jooksja. Kas ta teid ei ole kaasa vedanud?

Tema tasemel ei suuda ma sammu pidada, aga soojendussörgi jõuan ma temaga küll kaasa teha. Minust maratoonarit tõenäoliselt ei saa, aga muidu elan tema saavutustele kaasa.

Meestelt seda enamasti ei küsita, aga naistelt paraku küll, et aeg ju jookseb, ja lõppeks on see ikkagi naise otsus, millal pere tekib. Mõtlete sellele?

Muidugi mõtlen.

See on küsimus, mida naispoliitikutele kogu aeg esitatakse. Aga pärast Liisa-Ly Pakosta ja Mailis Repsi südikat esinemist mõlemal rindel, nii lasterohkete emadena kui ka poliitikas, ei peaks keegi pidama imelikuks seda, kui poliitik saab emaks. See on ühildatav ja võimalik.

Kui erakonnas lähevad asjad keeruliseks, jääb ikkagi üks väljapääs – minna ära Euroopasse, europarlamenti. Huvitaks see teid?

Euroopa parlamendis on võrratuid eeskujusid, kui sinna on valitud noor saadik, kes on seal sõlminud kontakte, teinud tõsiselt tööd ja saanud naasta oma riiki ministriks. Näiteks Soome välisminister Alexander Stubb või Rootsi euroasjade minister.

Me ei peaks võtma europarlamendi saadikuid sellisena, et saadame nad kuhugi ära ja nad ongi kadunud. See on kohutav kaotus. Sinna ei tohiks olla üheotsapiletit. Sinna võiks minna ka mõni noorem inimene, kes ei näe seda ainult väljumisstrateegiana, vaid oma ampluaa tugevdamisena. Neid noori on Eesti poliitikas küll.

Kas nende hulgas võiks olla ka teie?

(Pikk paus.) See mõte ei ole päris võõras. Olen ükskord Euroopa Parlamenti isegi kandideerinud, aga siis olid kinnised nimekirjad. Olen mõelnud, millist eurosaadikut ma tahaks näha, kuidas eurosaadikud võiksid oma teema Eestile lähemale tuua. Ja sellises vaates võiks seda [küsimust] mõelda ka mina-isikus.

Kas pärast elu kolme raskeimat kuud ootate suve juba pikisilmi?

Väljas on päike, see annab jälle lootust. Pean suhtuma nii, et klaas ei ole pooltühi, vaid on pooltäis, ja lootus on, et täitub aina enam. Aga suveplaane mul veel ei ole.

CV
Kadri Simson (35)

Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees

Sündinud 22. jaanuaril 1977 Tartus
Haridus:
1984–1995 Tartu 10. keskkool
1995–2000 Tartu Ülikool, ajalugu, bakalaureuseõpe cum laude
2000–2002 Tartu Ülikool, ajaloo magistrantuur
2002–2003 University College London, politoloogiamagister
Töökäik:
2007–... riigikogu liige
2007–... Keskerakonna aseesimees
2003–2007 Keskerakonna peasekretär
2003 NATO Parlamentaarne Assamblee, uurimisassistent Brüsselis
2001–2002 Tallinna linnapea nõunik
1999 Tallinna linnavolikogu nõunik
1998–1999 Tartu Ülikooli raamatukogu eurodokumentatsiooni keskuse konsultant
Tegevusalad:
Tallinna Kesklinna halduskogu liige
Eesti NATO Ühingu liige
NATO Parlamentaarse Assamblee liige
Riigikogu Eesti-USA ja Eesti-Türgi sõprusrühmade esimees
Muu:
Korp! Amicitia vilistlane
Raamat «Iseseisvuspäeva sünd» (124 lk), 2000
Tartu miss 1994
Abikaasa Priit Simson on Eesti Päevalehe arvamustoimetaja

Arvamus

Piret Simson,
näitleja

Tunnen Kadrit üle kümne aasta, tema abikaasa Priit on minu vend.
Üks Kadri põhiomadusi on see, et ta on väga stabiilne inimene. Temas on kindel rütm, mis tekitab turvalisust. Oleme kõik perekondlikud sündmused, jõulud ja vanemate sünnipäevad veetnud koos. Ta on hästi perekondlik.

Kadril on kolm õde, ja kui teinekord on Tallinnast Tartusse tulek, siis ta korjab kõik õed auto peale ja aeg-ajalt mind ka. Samuti on kõik ämmad ja äiad ja vanemad strateegilised inimesed – neid ei unustata kunagi. Meil on perekondlik suhtlemine hästi regulaarne, mitte juhuslik. Isegi minu külmkappi on vahel Kadri korjatud kukeseeni sattunud. Ma väga ei armasta seenel käia, aga Kadri Priiduga käib.

Oleme Kadriga koos aidanud kaks aastat korraldada Elva jooksusarja, mida veab mu vend. Tegelikult on see lausa pereüritus: minu ema jagab seal suppi ja isa paneb aedu püsti ning sõbrad ja tuttavad on ka vabatahtlikena abis. Kadri on ametis registreerimislauas. Tal on korrastatud mõtlemine: tema juba auhindu ei unusta.

Ja ta on hästi töökas. Hakkab kohe varahommikul tegutsema, tal on kõik paberile üles kirjutatud, kõik on läbi töötatud, pole midagi lohakat ega udust. Samuti ei unusta ta kunagi ära minu lapse sünnipäeva. Ta on väga kindel inimene.