/nginx/o/2022/09/12/14826864t1h45ca.jpg)
Riigikogu lõpetas juunis oma kevadistungjärgu kõige veidramas poliitpuntras, kus vormiliselt küll enamusvalitsus kasutas ise obstruktsiooni, et takistada opositsiooni esitatud peretoetuste seaduseelnõu menetlemist. Eelnõu menetlemine jäi tookord pooleli.
Eile alustas riigikogu oma sügisistungjärku sama eelnõu teise lugemisega. Ilmselgelt on valitsusel vaja see vana veskikivi kaelast ära saada, seda enam, et koalitsioon sai ju pikkade suvekõneluste tulemusel oma peretoetuste paketi asjus kokkuleppele. See kokkulepe tundub siiamaani jõus olevat, vaatamata taktikalistele vaidlustele eelnõu mõningates punktides. Esialgu siiski ei tundu see olevat midagi, mis koalitsiooni ühtsust suudaks murendada.
Konstruktiivne töö on peamine, mida ka uut istungjärku alustanud riigikogult tahaks näha. Heaks endeks selles suhtes on elektri universaalteenuse eelnõu, mille arutelu algas juba riigikogu erakorralisel istungil augusti lõpus ja mis jõuab kolmapäeval teisele lugemisele ning peaks vastu võetama neljapäeval.
See on vägagi operatiivne, aga nagu märkis president Alar Karis sügisistungjärgu avakõnes, võiks riigikogu oma töös olla niipalju täpne, et vastu võetud seadustesse mitte sisse jätta tõlgendusruumi, mis võiks minna vastuollu põhiseadusega ja seetõttu aeglustada seaduse jõustumist. Sest presidendi üks peamisi tööriistu on nn pidurdamispädevus, mida ta seni veel kasutanud ei ole, kuid on selleks valmis, kui mõne üksikküsimuse lahendamisel pole arvesse võetud õiguskorda tervikuna.
Kaalukaid küsimusi, mida riigikogul lahendada tuleb, on kuhjaga, ja praegune kriisidest räsitud aeg tekitab lahendust vajavaid küsimusi arvatavasti juurde. Üks tähtsamaid nende hulgas on kindlasti uue riigieelarve vastuvõtmine.
Tõhus töö on peamine, mida tahaks riigikogult näha. Valijal on võimalus mõne kuu pärast valimiskasti juures oma hinnang anda. Loodetavasti aitab see riigikogu töövõimet kõrgel hoida.
Kui valitsusel koostöömeelt jagub ja saavutatud kokkulepe rahuldab kõiki kolme koalitsioonipartnerit, siis võib eeldada ja karta, et riigieelarve arutelu riigikogus võib kujuneda pigem vormikohaseks kui sisuliseks. On ka varasemate eelarvearutelude puhul mainitud riigieelarve eelnõu krüptilisust ühe probleemina, mis takistab riigikogu liikmetel selle sisu mõista ja konstruktiivselt kaasa rääkida.
Küllap on demokraatias mõnevõrra paratamatu, et kui valitsus on tegus ja üksmeelne, siis tekib kiusatus oma tahet ellu viia opositsiooniga suuremat arvestamata. Sellisel puhul võib seadusandlik kogu muutuda sisuliselt valitsuse kummitempliks. Ja eks sellist kriitikat on ka riigikogu suunas minevikus tehtud.
Teisest küljest võib parlament sattuda ka teise äärmusse, kus osapooled langevad lepitamatute vastuolude või poliitmängude tõttu seadusandlikku tegevust halvavasse obstruktsiooni. Nagu on näidanud aeg, on tegemist relvaga, mille järele haaratakse seda kergemini, mida sagedamini on seda varem kasutatud.
Need kaks äärmust ei iseloomusta aga töökultuuri, mida valija tahaks oma esindajate puhul näha. Õnneks on kodanikel voli valimiskasti juures juba mõne kuu pärast oma hinnang anda. Tahaks loota, et see teadmine aitab riigikogu töövõimet alanud istungjärgul kõrgel hoida.