Mart Laar.

FOTO: Liis Treimann.

Kui koalitsioon ei suuda teha vajalikke eelarvekärpeid, siis tekib küsimus, mis sellise koalitsiooni jätkamist õigustaks, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.

Pole kahtlust, et eelseisev kuu läheb Eesti ajalukku. Sest just järgmise kolmekümne päeva jooksul langetatavad või langetamata jäetavad otsused määravad, kas jääme tulevikus oma saatuse peremeheks või ei.



Me võime lõputult arutleda, kes on tekkinud olukorras süüdi või miks langetati viimase viie aasta jooksul Eestis otsuseid, mis siinset majanduskriisi süvendasid. Paraku pole sellest kasu, Eesti peab vaatama tulevikku. Tulevikust vastu vaatavatele väljakutsetele vastuseid otsides peame aga tunnistama, et meie praegused probleemid pole tekkinud mitte ainult ülemaailmse majanduskriisi, vaid ka meie enda liigse optimismi tagajärjel.



IMFi pärisorjaks?


Mis olukorras me siis oleme? Kiire tõusu järel on Eesti majandus hakanud järsult langema. 2008. aastal pandi nahka suur osa varasematel aastatel kogutud reservidest. Kui me midagi ei muuda, siis süüakse 2009. aastal ära reservidesse veel alles jäänu.



Me ei saa lõputult pead liiva alla toppida ning rääkida, et kärpida küll tuleb, kuid sellest või teisest kohast on kärpimine välistatud. Minimaalselt vajaliku kärpe suurus pole seejuures mitte viis, vaid vähemalt kaheksa miljardit krooni. Kärpides eelarvet sellest summast vähem, võime sattuda olukorda, kus tehtud kärbe on küll valus, kuid ei taga ometi seda loodetud tulemust. Koera saba mitme jupi kaupa maha raiumine pole aga teatavasti just eriti humaanne tegevus.



Küsimus pole seejuures niivõrd palju pääsus eurotsooni – kuigi seegi on Eestile saatuslikult oluline –, kuivõrd selles, kas meil aasta lõpul on õpetajatele, politseinike ja tuletõrjujatele palka maksta. Küsimus on selles, kas jätame otsustusõiguse oma tuleviku üle endi kätte või hakkame naabrite kombel IMFi pärisorjaks.



Katus jääks siis vähemalt esialgu küll pea kohale ja leivapaluke lauale, ent õigus ise oma asju otsustada muutuks imetillukeseks. Sest kui haldusreformi läbisurumine välja arvata, ei saa küll öelda, et kõik IMFi ettepanekud Läti arengule kaasa aitaksid. Pealegi tuleks sellisel juhul ühel hetkel asuda esivanemate kombel oma kodu mõisahärra käest taas tagasi ostma.


Tõmmates eelarvest hoolimatult maha kõik tulutuna näiva, võime teha rohkem kahju kui kasu. Näiteks kultuur on ala, mis otseselt mingit tulu ei teeni, kuid selleta poleks Eesti riigi olemasolul mõtet.



Mida peaks valitsuskoalitsioon selles olukorras siis tegema? Eelarve kärpimisel tuleks minu arvates lähtuda kolmest printsiibist.



Esiteks tuleb lisaettepanekud eelarve kärpimiseks esitada kiiresti. Iga kuu venitamist vähendab võimalike kärbete mahtu, seega ka võimalust eelarvet vajalikul määral kärpida. Suurem osa kärbetest on seotud seaduste muutmisega, mis vajavad jõustumiseks vähemalt kuu aega. Kui valitsuskoalitsioon ei suuda lähema kahe nädala jooksul eelarvekärbetes kokku leppida ja neid riigikogus järgneva kahe nädala jooksul läbi viia, vajadusel kogu paketti usaldusega sidudes, siis pole edasisel pingutusel enam suuremat mõtet – IMF võtab Eesti juhtimise üle.



Tabusid olla ei tohi


Teiseks. Eelarves tuleb kärped teha solidaarselt. See tähendab, need peavad olema esitatud paketina kõigi kolme koalitsioonierakonna poolt ning puudutama kõigi valimislubadusi ja läbima kõiki ametkondi.



2009. aasta eelarvearutelu õnnetu korraldus viis selleni, et kõik erakonnad võitlesid peamiselt oma alade ja lubaduste eest, kaasa arvatud Isamaa ja Res Publica Liit. Nii ei saa see enam jätkuda. Tabusid ega puutumatuid alasid eelarvearutelul olla ei tohi.



See ei tähenda, et tuleks hakata lollusi tegema, nagu näiteks investeeringuid suurel määral kärpima, kuid kärpimine peab läbima kõiki ühiskonnakihte ja kõiki valitsemisalasid. On mõeldamatu esitada eelarvekärpeid, vähendamata riigikoguliikmete tulusid.



Kolmandaks ei saa eelarvet tasakaalustada seda tavakodanike õlgadele veeretades, tõstes näiteks käibemaksu, aktsiise või kõikvõimalikke haldustasusid või -lõive. Maksude tõstmisest poleks ka praktilist tulu, sest vaevalt et sellest riigieelarvesse kuigivõrd rohkem raha laekuks.



Eestil pole praegu ilmselt võimalik küll makse alandada, kuid nende tõstmine mõjuks ettevõtluskeskkonnale tõeliselt halvasti. See kehtib ka ettepanekute kohta tõsta näiteks majutusasutuste või raamatute käibemaksumäära. Eelarvet koostades on Eestil praegu võimalik lähtuda vaid põhimõttest «maksudega ei mängita», külmutades vähemalt lähemateks aastateks nii maksude tõstmise kui langetamise.



Siinkohal pean vastama juba ka lugeja meeles kummitavale küsimusele, kas IRL ka teab, kust need vajalikud kaheksa miljardit võtta. Jah, IRLil on ettepanek sisuliselt koos.


Miks ei käi ma neid aga kohe välja, kas IRL kardab? Ei, me ei karda. Samas oleme veendunud, et sedavõrd raskeid otsuseid saab valitsuskoalitsioon teha ainult üheskoos. Kui mõni pool hakkab praegusel hetkel soolotsema ja tekki enda poole kiskuma, on tulemuseks vaid see, et kärbetes kokku leppida ei suudeta. Eestile oleks see katastroof.



Nii pole IRLil, Reformierakonnal ega sotsiaaldemokraatidel muud võimalust, kui ühiselt vastutust kandes järgneva kuu jooksul üheskoos vajalikul määral kärped ära teha ning ühiselt neid ka avalikkusele põhjendada. Kui valitsuskoalitsioon seda teha ei suuda, on aeg peeglisse vaadata ja tõsiselt juurelda selle üle, mis sellise koalitsiooni jätkamist edaspidi õigustada võiks.