Pildil on Andrei Kuzitškin.

FOTO: LIIS TREIMANN / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Kõigile on teada, et ma suhtun äärmiselt kriitiliselt kõigesse, mis on seotud Vladimir Putini režiimiga. Aga siiski on eluaseme kättesaadavus ja kvaliteet Venemaal märksa parem kui Eestis, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Hiljaaegu tegin eksami Eesti põhiseaduse tundmise kohta (kus, muide, sain sajast võimalikust sada punkti). Mis mind tõsiselt hämmastas, oli tõsiasi, et põhiseadus ei garanteeri Eesti kodanikele eluasemeõigust. Venemaa 1993. aasta põhiseaduses on see õigus sätestatud artiklis 40. Pealegi garanteeritakse sama artikliga kõigile vaestele kodanikele tasuta või odav eluase.

Katus pea kohal on küllap inimolendi kõige iidsem ja kõige põhilisem tarvidus. Ei elanud ju meie esivanemad eelajaloolisel ajal asjata koobastes, kus said ennast varjata nii halva ilma kui ka kiskjate ja vaenlaste eest. Inglise 17. sajandi juristi Edward Coke’i väljendist «Minu kodu on minu kindlus» kujunes õiguslik alus, mille põhjal inimese eluase peaks olema talle kõige ohutum koht terves ilmas.

Möödusid aastakümned ja -sajad. Muutus maailm. Muutus eluasemete kvaliteet. Muutusid korteriomandi juriidilised alused. Muutumatuks jäi inimese tarvidus kättesaadava ja mugava eluaseme järele. See tarvidus oli NSV Liidu kodanikel, see tarvidus on ka Venemaa ja Eesti elanikel. Sestap on põnev võrrelda, kuidas 28 aasta vältel pärast NSV Liidu kokkukukkumist on muutunud Venemaa ja Eesti kodanike võimalused hankida endale omaenda eluase.