Ivan Makarov

FOTO: ERIK PROZES/PM/SCANPIX BALTICS

Pearabi solvamise juhtum oli tõesti väga inetu, kuigi sellele järgnenud hüsteeria on silmanähtavalt omakasupüüdlik, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nagu väitis Hegel, esinevad ajaloolised sündmused kaks korda: kõigepealt tragöödiana ja siis farsina. Seda mõtet omistati ekslikult Marksile, aga mitte see ei ole antud juhul oluline: meie väikses ühiskonnas aset leidnud traagilisele episoodile – pearabi solvamisele ebaadekvaatse trammijänese poolt – järgnes kohe farss Venemaa Föderatsiooni siinse saatkonna hukkamõistva avalduse näol. Inimõigusi ja rahvusvahelist õigust eirav võõraid territooriume hõivav riik, mis peab hübriidsõda Ukraina vastu ja on tapnud juba 13 000 ukrainlast, on mures «fašismi heroiseerimise» pärast Eestis.

Muretseb riik, mille president lubab oma rahvale paradiisi, samas kui kõik ülejäänud «lihtsalt kärvavad maha» tuumatules. Kus Peterburi kontsertkoor laulab kodumaa kaitsjate päeval Iisaku katedraalis USA neegrite tuhastamisest tuumatules ja suurvalitseja õuenarr Žirinovski lubab okupeeritud Krimmis esinedes hõivata 31. märtsil Lvivi. Muide, pearabi solvamise päeval loeti mõnes Kremli toetatud Moskva patriarhaadi õigeusukirikus Venemaal, Kreekas ja mõnes teises riigis suure paastu esimesele pühapäevale kohustuslikku anateemat, kiriklikult needes protestante, masoone, okultiste, moslemeid ja juute. See ei pehmenda solvaja süüd, kuid antud traditsioon ja ajaline kokkulangevus on iseenesest ju tähelepanuväärsed.