K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sigrid Kõiv : «Et ema minu peale enam ei karjuks»

Sigrid Kõiv
Sigrid Kõiv : «Et ema minu peale enam ei karjuks»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sigrid Kõiv
Sigrid Kõiv Foto: Pm

Kui Postimees avaldas vahetult enne jõule laste kirjad jõuluvanale, siis olin mina see toimetaja, kes esimesena kõik need läbi vaatas ja ära sorteeris. Neid oli kenake kuhi.

Lootsin, et lapsed soovivad jõuluvanalt väikevenda, kutsikat või vähemalt rahu rahvaste vahel. Aga ei – kui juba seitsmendast kirjast tuli välja mänguasjade nimekiri, siis vaatasin lugemata kirjade hulka ja mõtlesin, et see saab minu jaoks olema üks väga pikk päev.

Ent siis avasin kirja, kus üks laps soovis, et ema enam tema peale ei karjuks. «Lootusetus» olnuks vist kõige õigem sõna, millega selle väikese inimese enesetunnet võinuks kirjeldada. Mul tõusis klomp kurku ja ma sain aru, et kui lapsed soovivad asju, siis on kõik vähemalt enam-vähem korras.

Töökaaslane rääkis, et alati kui ta loeb mõnda uudist selle kohta, kuidas mõni lapsevanem on oma maimukese vigaseks löönud või raputanud, haarab teda õudus. Mitte sellepärast, et püha taevas, on ikka jätiseid maailmas, vaid sellepärast, et ta mõistab, mis toimub selle vanema peas, ja teab, millised on põhjused, mis sellise seisundini viivad. Tema pisike ei maganud öösiti kuni aastaseks saamiseni. See tähendab, et ka mu kolleeg ei maganud.

Loomulikult ei saa lapse kallal vägivallatsemist kuidagi õigustada, ent need tähelepanekud illustreerivad ilmekalt tõde: et olla hea lapsevanem, peavad ema-isa vanemaks olemisega ka päriselt tegelema, ainuüksi toitmisest ja katmisest ei piisa.

Postimees avaldas läbi terve eelmise aasta lugusid lastega seotud probleemidest. Enamiku neist lugudest kirjutasin ma lapsehoolduspuhkusel olles ja ükskõik, mis teemaga tegemist oli, olgu selleks kooli- või küberkiusamine, vastuvõetamatu klassikäitumine või alaealiste kuritegevus – kõikjalt vaatas vastu vanemate tegemata töö ja üldine saamatus.

Koolipsühholoog Kadri Järv-Mändoja möönis, et lapsevanematelt ei saa tänapäeval palju nõuda, sest liisingud-laenud tahavad maksmist, laps tahab asju ja kõik see nõuab töölkäimist.

Ma ise olen aga ühte meelt Jüri gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Kersti Kaldmäega, kes küsis: kuidas on võimalik, et mõni lapsevanem on pidevalt tööl?

Tõepoolest – uue arvuti kasutegur on küsitav, kui laps kasutab seda näiteks küberkiusamiseks. Ent teeb ta seda esiteks selle pärast, kodus pole kellelgi aega ega huvi temaga tegeleda, teiseks selle pärast, et keegi pole talle rääkinud, miks nii  teha ei või, ja kolmandaks seepärast, et samas seisus sõbrad teevad seda ka.

Mõtlema paneb ka hiljuti avalikuks tulnud «hispaanlanna» juhtum, kus keegi tundmatu ahvatles poisse tegema veebikaamera ees siivutusi ja hiljem ähvardas väljapressimisega. Ma küll mõistan, et põlvkondade vahel haigutab digitaalne lõhe, kuid mind rabab tolle tumeda tegelase ohvrite rohkus.

Et ka nüüd, kui netiühendus kodudes on nii levinud, et Eesti võib sellega lausa uhkeldada, ei suuda nii paljud vanemad ikka veel lastele seletada, et internet on sama anonüümne ja avalik koht nagu tänavgi. Tänaval poleks enamik «hispaanlanna» ohvreid neid asju ju teinud. Miks siis internetis?

Ent laste küberkäitumine pole mitte probleem, vaid üks näide paljudest võimalikest tagajärgedest, kui vanemad jätavad kodused ülesanded tegemata. Ajapuudus ja töö on seejuures mugavad põhjendused: igaüks saab aru, et ilma tööta pole võimalik, ja kõigil on ööpäevas ainult 24 tundi. Ja lõppeks – laps käib ju koolis või lasteaias, mille eest siis seal õpetajatele-kasvatajatele palka makstakse, võib vanem küsida.

Õpetajad ja koolipsühholoogid aga kinnitavad, et kõik algab kodust ja nemad ei saa parandada seda, mis seal on korrast ära. Kui vanemad räägivad kodus koolist lugupidamatult, tülitsevad lapse kuuldes, alavääristavad lapse muresid või räägivad oma muredest nii, et lapsele jääb mulje, et tema on need põhjustanud, siis läheb ta teiste laste juurde ja käitub vastavalt kodusele eeskujule.

Mõistetav, ilmselt on igal lapsevanemal vahel olnud tahtmine öelda näiteks üht-teist krõbedat kooli kohta, eriti pärast lastevanemate koosolekult naasmist. Pinged abikaasade vahel on abielu normaalne osa.

Ja kui laps tuleb õuest nutuga tuppa, sest teda ei võetud mängu, siis asjaolu kõrval, et palgapäevani on kaks nädalat ja 75 krooni, pole see maailma lõpp. Ent kõigist igapäevastest muredest hoolimata peab vanemal olema aega lapsega rääkida, muu hulgas ka sellest, mille pärast tasub muretseda ja mille pärast mitte, sest väikese inimese mured kasvavad kiiremini kui suure omad.

Olen kuulnud öeldavat, et lapsed valivad oma vanemad, kuid ma ei usu seda. Sest kui see nii oleks, siis enamik meist, lapsevanematest, ilmselt ei kvalifitseeruks üldse selleks tähtsaks tööks. Või kui, siis ehk vaid selles osas, mis puudutab mänguasjade nimekirja jõuluvanale. Vaevalt et ükski laps valiks endale ükskõikseid, üleolevaid, lakkamatult töötavaid või veel hullem, sõltuvusprobleemidega ja vägivaldseid vanemaid.

Tagasi üles