Sel nädalal Sirbis biennaalid, Tsoi ja Scruton. Lehe vahel ilmub Diplomaatia.

FOTO: Sirp

OTT KARULIN: Tour de Paide

Missugused kolm nädalat! Viimase hetkeni põnevust hoidvad mees mehe vastu heitlused, favoriitide põrumised ja üllatusvõidud, protestiaktsioonid ja lõpetuseks ojadena voolav vahuvein – jah, Tour de France on olnud minu viimaste suvede kindel ankur. Nagu ka arvamusfestival Paides. Juba 1903. aastast peetavat ilmselt maailma kõige prestiižsemat suurtuuri vaatan hea meelega kõrvalt televiisori vahendusel, sest enamaks pole ma võimeline (ükskord startisin toimetusest pooleteisekilomeetrisele koduteele, samal ajal kui rattureil oli jäänud etapi lõpuni veel kümme kilomeetrit, ning jõudsin televiisori käima panna, lõõtsutades ja uduse pilguga, kilomeeter enne finišit).

REBEKA PÕLDSAM, REET VARBLANE: Unusta buum, keskendu kunstile!

XXI sajandi nüüdiskunstis valitseb biennaalide-triennaalide buum: pole vist enam ühtegi riiki või isegi mitte suuremat linna, kus ei ole oma biennaali-triennaali. Artneti uudisteportaalis (news.artnet.com) toodi jaanuaris selle aasta suuremate rahvusvaheliste kunstibiennaalide-triennaalide nimekiri, nimetades seda lausa kunstimaratoniks, mis ületab möödunud aastat ehk siis Superkunstjahr’i.

Tõnis Vilu: Tühi

Mul on käinud ühest tulutust kulka loomestipi taotlusest teise kaasas üks CV, kus on muude loominguliste eesmärkide kõrval ka plaan kirjutada artikkel teemal «Luuleuuenduse võimalikkusest tänapäeval. 1960ndate näitel». Mulle tundub nüüd, et see on pea võimatu ülesanne, kuigi see algne idee, mis tabas mind paar aastat tagasi, kui Paul-Eerik Rummo luulet põhjalikumalt üle lugesin, on endiselt väga ligitõmbav. Ilmselt käib see punkt mu CVga kaasas ka siis, kui olen juba 80 aastat vana – see lihtsalt on seda väärt. Isegi kui ma seda kunagi ei kirjutagi. Paljutki ei kirjuta.

LIISA VALDMANN: Koriluskoridor on linna jääke taaskasutav aineringlusvõrgustik

Intensiivpõllumajanduse alternatiivina võiks linnas rajada võrgustikud, kus on segunenud arhailine loodust hoidev mõtteviis ja tulevikuideed.

Toit on ajalooliselt olnud füüsilise ja sotsiaalse keskkonna olulisimaid kujundajaid. Üleminek ühelt toiduvarumise viisilt teisele on alati mõjutanud ümbritsevat ruumi. Nii kindlustas põllumajandusele üleminek korilasühiskonnale kindla toidutagavara, võimaldas jääda paikseks ja rajas aluse nüüdisaegsele arhitektuurile. Hilisemate muutuste põhjuseks on olnud valdavalt vajadus toita üha kasvavat rahvastikku.

KATRIN KOOV: Linnaruum ja rohevõrgustik

Võib-olla on looduse vaatenurk võimalus taas linnaplaneerimises mõelda suurelt, käsitleda linna kui metsikut loodust oma äärmuslikemas vormis.

Linnaplaneerimisest mõtlemise ja kõnelemise viis, mis 1990. aastatel oli arhitektide hulgas (ilmselt lootusrikka vastureaktsioonina kauboikapitalismile) pigem suurt mõõtkava ja visionäärlikkust rõhutav («üle majade lendav»), on viimastel kümnenditel järjest pragmaatilisem ja inimmõõtmelisem, keskendudes elulistele vajadustele ja väikestele rõõmudele, avaliku ruumi kvaliteedile, ligipääsetavusele ja võrdsetele võimalustele. See linnadele inimnäo (tagasi)andmine on olnud ääretult vajalik töö, mida jätkub veel pikaks ajaks.

KAARIN KIVIRÄHK: Triennaal kui katalüsaator

Vincent Honoré: «Sellest, et biennaale on liiga palju, räägivad ainult kunstiprofessionaalid, kel on luksus pidevalt ringi reisida.»

Vincent Honoré on XIII Balti triennaali peakuraator. Biennaali korraldajad – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Riia kim? kunstikeskus ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus – valisid 2017. aasta alguses konkursi korras just tema. Honoré kontseptsioon nägi algusest peale ette triennaali näituste jagunemist kolme Balti riigi vahel. Nüüd, kui avatud on kaks näitust kolmest (Vilniuse näitus avati 11. mail ja Tallinna näitus 29. juunil) on aeg kuraatoriga maha istuda, et kuulata tema arvamust Baltimaade selle aasta suurimast kunstinäitusest, mida esimest korda ajaloos korraldavad kolm Balti riiki üheskoos.

MEELIS OIDSALU: Vivat Julius!

Erinevalt mõnest elulise sodi sisse uppuvast brikolöörist on Flo Kasearu omaeluline kunst vägevalt üldistusjõuline.

Nii produktiivsete kunstnike, nagu Flo Kasearu, eriti aga nii omaeluloolise kunsti (Kasearu majamuuseumi projekt on selle ilmekaim näide) viljelejate puhul, nagu Flo Kasearu, tulebki ehk lihtsalt nendega omaenda elu tempos kaasas elada ja oodata, millal tema elus või kunstis midagi sellist juhtub, mis just mind vaatajana kõnetab.

 

AURI JÜRNA: Pühendumus ja (vaimu)toit

Marco Gandini: «Olgu lauljad algajad või kogenud, ma suunan nad proovis alati teksti sügavuti lugema. Nimetan seda klaveriga lugemiseks.»

Itaalia ooperilavastaja Marco Gandini, kes on töötanud paljudes suurtes ooperimajades üle maailma, on ka eesti publikule juba tuttav – viimati lavastas ta Estonias Mozarti «Figaro pulma». Gandini lavastajakäekirja on tugevalt mõjutanud töö pedagoogina ning ta oma õpetaja-mentor Franco Zeffirelli. Kuna Gandini toob tänavu Birgitta festivalile oma Lucca Giglio teatris lavastatud Puccini «Boheemi», rääkis ta veidi sellest, mis teeb «Boheemi» oluliseks, kuidas leida loo tuum ning kuidas innustada lauljaid.

ART LEETE: Kasakate kolm kuju

Kasakad on etnostevaheline etnos, rahvas, kes on põimunud läbi teiste rahvaste.

Kasakaid mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt 1444. aastal. Nad kujunesid Vene ja Leedu piirialadele elama asunud vabade talupoegade poolsõjaväelistest kogukondadest, kelle kohustuseks oli kaitsta riigipiiri. XVIII sajandi alguses vallutas Peeter I Doni kasakate alad ja sestsaati seostuvad kasakad eeskätt Venemaaga. 1835. aastal tõsteti kasakad seisusse. 1918. aastal asutati Doni kasakavabariik, tehti koostööd valgetega, mis tõi pärast kasakavabariigi likvideerimist 1920. aastal kaasa enamlaste režiimi repressioonid. Lenin ja Trotski käskisid kasakad klassivaenlastena hävitada. Nõukogude võimu esimestel aastakümnetel emigreerus riikliku hävitustöö tõttu pool miljonit kasakat.

Arvustamisel:

  • Roger Scrutoni «Kuidas olla konservatiiv» ning «Tolad, petised ja tülinorijad: uusvasakpoolsed mõtlejad»
  • Mängufilm «Suvi» ning Vitali Kalgini «Täht nimega Viktor Tsoi»
  • X Berliini biennaal «Me ei vaja järjekordset kangelast» ning rahvusvaheline koorifestival «Europa cantat»
  • «Eestirand. Lootuse kursil» ning R.A.A.A.Mi «Kostja ja hiiglane»
  • Tõnis Vilu «Libavere. Mõned üksikud luuletused» ja Andrus Kasemaa «Kui ma kord suren»