Ivo Uukkivi

FOTO: A.Peegel

Televisioon kui ülimõjukas massimeedium ei peaks pakkuma üksnes lihtsat meelelahutust, vaid tõstatama sotsiaalselt olulisi ja ühiskonna valupunkte lahkavaid teemasid. Just seda on teinud Ivo Uukkivi sarja «Kalevipojad» produtsendina.


Soome tööle läinud eesti meestest rääkiva sarja pilootosa tõi telerite ette 224 000 vaatajat, mis on peaaegu absoluutne rekord. Teisele kohale jääb ETV «Tuulepealne maa» 214 000 vaatajaga, järgnevad «Ühikarotid», «Saladused» ja «Kelgukoerad», kõik Kanal 2 ekraanilt. Lavastuslike draamasarjade avaosade arvestuses on «Kalevipoegadest» edukam olnud vaid 2003. aasta komöödiasari «Õpetajate tuba».

Pole vist ühtegi inimest, kes ei tunneks kedagi, kes ei tunneks kedagi, kes pole Soomes «ehitamas» käinud. Räägitud on lausa 100 000 inimesest, kes elatist põhjanaabrite juures teenivad. Enamikul neist on siin pere ja lähedased, teema puudutab igaüht.

Seega Uukkivilt geniaalne leid. Tegelikult on teema nii oluline, et ka rahvusringhäälingul ei tohiks piinlik olla sellega tegeleda. Aga härjal on sarvist haaranud Kanal 2, mis juhib suveräänselt sügishooaja vaadatuimate saadete nädalaedetabeleid.

Uukkivi mängib «Kalevipoegades» üht peaosa, kultuurijobu Indrekut, ja teeb seda meisterlikult. Kõikidest «ehitajatest» on Indrek kõige vähem «mees» ja Uukkivi mehisust selle rolli lahendamisel tuleb ülivõrdes kiita. «Kinnine, sarkastiline, aga heasüdamlik,» iseloomustati Uukkivi Postimehe kultuuritoimetuses.

Indrek ongi mängitud suure südamesoojusega omadega puntras eesti mehe vastu. Ka teised tegelased on hästi välja kukkunud ja annavad hea ülevaate eestlastest, kes mingil põhjusel on sunnitud «põdraleiba» sööma. Stsenarist Martin Alguse (kes varem kirjutas menukaid «Ühikarotte») sule all avalduvad eri põlvkondade iseloomulikud jooned. Need mehed, kes ise Soomes ehitamas käinud, ütlevad sarja kohta kui ühest suust: «Kõik ongi just nii!»

Ilmselt ei kisu sarja vaadatavust alla ka ainsa soomlasest näitleja Asko Sahlmani traagiline hukkumine eelmisel laupäeval. Mis teha, tragöödiad on alati uudishimulikke ligi tõmmanud. Uukkivi lavapartneri ja sõbra Sahlmani 1972. aasta mootorratas Moto Guzzi sattus ootamatult alanud paduvihmas vesiliugu ja paiskus vastu teepiiret.

«Kui temaga tuttavaks sain, siis oli tunne, nagu oleksin teda juba ammu tundnud,» meenutas Uukkivi. «Asko oli päike, kes tuppa astudes pani kõik särama.» «Kalevipoegade» tegijad on kinnitanud, et tragöödia pärast äsja alanud sarja pooleli ei jäeta. «Usun, et Askole kui inimesele ja näitlejale meeldiks, kui jätkame,» ütles Uukkivi.

Näitleja saab rahva hulgas tõeliselt kuulsaks alles siis, kui ta teleseriaalis mängib. Uukkivi on seda teinud üksjagu: «Salmonid», «V.E.R.I.», «Waba Riik», «Kired», «Kelgukoerad»… Märgatavalt väiksem osa publikust kohtab draamateatri näitlejat laval. Minu enda hinge rebis halastamatult ribadeks sel aastal nähtud Jaan Mõtuse roll Vaino Vahingu «Pulmades» draamateatris. Eks oli seegi üks eesti mehe lugu.

Hästi sageli kohtab Uukkivi teatripubliku hulgas teiste teatrite lavastusi vaatamas. Eesti näitlejate seas pole see just üleliia levinud. Teatritöö eest on teda tunnustatud kahel korral: 2000. aastal Eesti teatri aastaauhinna ansamblipreemiaga lavastuse «Aristokraadid» trupile ja 2001 Eesti vene kogukonna ja fondi Rõõmukuulutus aastapreemiaga «Eraku ja Kuuevarbalise» trupile.

2008. aastal leidis naisteajakiri Stiil, et Uukkivi on Eesti stiilseim mees. Aga selle eest, et ta oli Munga nime all punkbändi Velikije Luki laulja, ei jaga keegi preemiaid.