Carl Larssoni maal «Punamütsike» (1881).

FOTO: Wikimedia Commons

Sellele tekstijupile jääksime vististi kõik ootama järge – kas ta läks vanaemale külla või seltsiks või süüa viima. Aga järge ei tulegi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis – lause lõppes:

«Ja siis punamütsi võtab see piirukad ja mahl, panes müts peas ja lääks vanaemale. See on parema poole muutunud. Kui ma sain füüsika eksamis «5» siis see on kõige parem kingitus mulle jõulule ja uue aastale. Looduses me peaks olema tähelepanelikuks, ja peaks vaatama teise inimeste eest. Minu öppetööd mõjutab suhe oppeainetele.»

Näited on pärit Tallinna Ülikooli kogust, kus saab näha eesti keele kui võõrkeele õppijate kirjalikke tekste. Jah, need on kentsakad, naljakad ja kohati arusaamatud, kuid mis peamine – need on õpetlikud. Meie võõrkeelses jutus leiab emakeelne kõneleja kindlasti samasuguseid apse, mida meie ei märka.

Keel kui killumäng

Keelt võib võrrelda killumängu ehk puslega – selleks, et sünniks pilt (tekst), peame leidma omavahel kokkusobivad killud (sõnad). Killumängust erineb keel selle poolest, et me ei saa piirduda ainult valmiskildudega (Punamütsike võtma siis pirukas ja mahl panema müts pea ja minema vanaema), vaid peame osasid kilde ise töötlema (võttis, piruka, pani jne).

Teiseks ei anna keegi meile kätte valmis kildude komplekti ja pilti, mis neist saab. Hea, kui meil on silme ees pilt (sõnum, mida soovime väljendada) ning oskame sõnaookeanist õiged killud välja püüda. Kui üritame aga rääkida keelt, milles meie teadmised on suhteliselt algelised, tuleb meil vahel tegutseda vastupidises järjekorras – mõelda alustuseks sellele, milliseid sõnu teame ning siis üritada väljendada sõnumit, milleks arvame materjali jaguvat.

Õiged sõnad õigesti teiste õigete sõnadega

Võõrkeelses suhtluses on ühtemoodi olulised nii õiged sõnad kui ka nende õige kokkusobitamine teiste õigete sõnadega. Loo alguse näidetes peaks olema läks vanaema juurde, paremaks muutunud, kink jõuludeks ja uueks aastaks, vaatama teiste inimeste järgi, ning suhe õppeainetesse. Kui leiame võõrkeeles õige sõna, aga paneme selle kokku valesti või valede sõnadega, läheb killupilt untsu, nagu äsjastes näidetes.

Käändeid ja nende asemel kasutatavaid sõnu (inglise keeles näiteks in, from, with jm) ei saa ühest keelest teise üle kanda. Näiteks eesti keeles käime marjul ja seenel, soome keeles aga marjassa ja sienessä («marjas ja seenes»). Ka ees- ja järelsõnu ei saa «tõlkida» üheks käändeks, mis kõikjal kehtib. Näiteks lauses I am very grateful to him («Olen talle väga tänulik») on to him vaste «talle». Sellest aga ei saa järeldada, et «talle» saab alati tõlkida «to him». Seepärast on vale eestlaste inglise keeles sagedane I will call to him ning mitmete meie teenusepakkujate kõnekeskuste Thank you for calling to x. Õige on I will call him  ja Thank you for calling x.

Hotell Park Inn Radisson Central on käinud välja kena lubaduse: «Park Inn by Radisson on pühendunud, et tagada iga külalise rahulolu. Kui te ei ole 100% õnnelik millegagi, siis palun andke sellest ühele meie töötajatest hotellis viibimise ajal teada ning me anname endast parima, et see parandada, või te ei maksa.» Võtan siis neil sõnasabast kinni ja teatan, millega ma «õnnelik ei ole» (originaalis If you’re not 100% happy with something). Pühendutakse millelegi, niisiis peaks hotell olema pühendunud sellele, et tagada külalise rahulolu. Õnnelik ollakse mitte millegagi, vaid millegi üle. Grammatiliselt õige «Kui te ei ole millegi üle 100% õnnelik» on aga sisult vale. Sõnal «happy» on muidki tähendusi peale «õnneliku» ning siinne tähendus on «Kui te pole millegagi 100% rahul».

Umbes sama lugu nagu sõnaga õnnelik on sõnaga täke. Täkke v täkkesse võib minna  («osutub õigeks») ennustus, vastus või valik, töö («õnnestub»), või vise («tabab märki»), aga täkkesse (nagu kümnesse) pannakse või tabatakse millegagi. Jalgpalli MMi-aegses reklaamis Pane tulemused täkkesse ja võida x eurot on niisiis väravast mööda löödud – seal saab öelda «Pane tulemusega täkkesse».

Kääne ja naabersõnad võivad määrata ka põhisõna tähenduse. Näiteks õpingutest rääkides võib kasutada nii sõna go kui (ametlikumas kontekstis) attend. Esimesele tuleb lisada sõna to (He went to the Academy), teisele aga mitte (He attended the Academy) – attend to tähendab hoopis millegi eest hoolitsemist või millegagi tegelemist.  

Sõnade teadmisest tõlkimiseks ei piisa. Vaja on teada ka seda, milliste sõnade või käänetega sõna kasutatakse ning arvestada, et neid keelest keelde üle kanda ei saa. Kindlaim on valikut kontrollida sõnapaaride sõnaraamatust, mis pakuvad sõnale välja kõige tihedamini sellega koos esinevad sõnad.

Kui Punamütsike peaks arvama, et vanaemale mineku keeld välistab ka mehelemineku, siis nii see pole. Mehele võib ikka minna.


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias ning need kandideerisid ka 2017. aasta keeleteo auhinnale.