NÄDALA NÄGU ⟩ Rohelise poliitiku uus moone

Peeter Ernits lahkub EKREst. Illustratsioon: Johan Elm

Järjekordse erakonna selja taha jätnud Peeter Ernits saab nüüd oma haridust ja ajakirjanduslikku kogemust kasutades rohelist ilmavaadet levitada.

Peeter Ernitsa nime mäletatakse juba Noorte Hääle aegadest 1980ndate lõpus, kui noore bioloogi kirjutised äratasid laiemat tähelepanu. Ta ei kirjutanud vaid loodusest, vaid ka ühiskonnast, armastusest ja paljust muustki. 1990ndatel tegi ta aga loodusteadustest moonde ajakirjanduse poole. Tolleaegsed kolleegid meenutavad teda kui head ja usaldusväärset ajakirjanikku, kes võttis ette tõsiseid teemasid, mis läksid korda ka lugejatele. Näiteks pastor Harald Meri ja tema abilise mõrvamise loo ajakirjanduslik uurimine. Ajakirja Luup peatoimetajana oli ta sajandivahetusel üks Eesti uuriva ajakirjanduse käilakujusid ning peale ajakirja sulgemist Postimehe erikorrespondent ja Maalehe peatoimetaja. Ühiskondlikult aktiivse inimesena tegutses ta kuus aastat ajakirjanike liidu esimehena.

Poliitika on Ernitsale kogu aeg huvi pakkunud ning oma erialast ja rohelisest maailmavaatest lähtuvalt kandideeris ta esmakordselt riigikokku valimisliidus, kus roheliste erakond oli koos rojalistidega, kuid edutult. Teda iseloomustab teatud mässumeelsus ja protest peavoolude vastu, mis on viinud teda erakondade juurde, keda nimetatakse «valgete» poolt mõnikord tagurlikeks. Ernits kandideeris 2011. aastal riigikokku Rahvaliidu nimekirjas, kuid sisse ei pääsenud nagu erakondki. Mitmed tema kolleegid ja varasemad mõttekaaslased on pidanud seda perioodi teiseks moondeks, kui heast ajakirjanikust sai turbulentne poliitik, kes on klammerdunud jõuliste autoritaarsete juhtide külge, kellest esimene oli Villu Reiljan.