Kalle Muuli: Laari kolmas minek

Kalle Muuli. Foto: Peeter Langovits

Eelseisev erakonnajuhi vahetumine IRLis tähistab pragmaatilise Res Publica teist tulemist, kirjutab kolumnist Kalle Muuli.

Mart Laari kolmas lahkumine erakonna esimehe kohalt jääb ilmselt ka viimaseks. Nende 20 aasta jooksul, mis on möödunud muinsuskaitse seltsi ühe asutaja asumisest valimisliidu Isamaa etteotsa, on tundmatuseni muutunud mitte ainult Isamaa, vaid ka isamaa. Uhketes läikivmustades ülikondades valitsusse marssinud platsipuhastajatest on nüüd saanud veidi vanunud «kampsunid».

Kummatigi on Laar ise nende aastate jooksul muutunud vähem kui tema ümbrus. Kui Isamaa 1992. aasta suvel Laari esmakordselt peaministrikandidaadiks seadis, tekitas aatekaaslastes kõige suuremaid kõhklusi tema boheemlaslik pealiskaudsus ja tormakus. Samuti oli tulevasel kahekordsel peaministril juba siis kalduvus öelda sageli «jah» seal, kus pidanuks «ei» ütlema.

Need omadused on olnud ühtaegu Laari õnnistus ja needus läbi aastate. Tema mõlemad valitsused (1992–1994 ja 1999–2002) on alustanud bravuurikalt justkui tuletõrjekomando, kes surmapõlgavalt põlevasse majja tormab, ja lõpetanud skandaalidega, mille põhjustanud peaministri liiga lobe suuvärk.

Tagantjärele võib jäädagi vaidlema selle üle, kas üleminekuaastate ümberkorraldusi oleks saanud ka valutumalt toimetada, aga kindlasti poleks meil oma riigi ülesehitamine läinud nii kiiresti, kui Toompeal poleks hõlmade lehvides ringi tuisanud Euroopa noorim peaminister. Oli aeg, kus halb otsus oli parem kui otsusega venitamine, ja Laar julges otsustada.

Praegu on IRLi esimees kahtlemata märksa paremas vormis kui paljud temaga koos alustanud poliitikud ja ta võiks ilmselt veel hulga aastaid tipus püsida. Aga kunagiste aatekaaslaste väsimine on jätnud ta üksi sellesse kitsasse otsustajate ringi, kes erakonna elu korraldavad.

Laaril pole enam tagatuba, mille olemasolu talle kunagi hirmsasti pahaks pandi. IRLi asju otsustavad nüüd respublikaanid, kelle kontrolli all on nii erakonna juhtorganid kui ka parlamendifraktsioon. Neid ei seo Laariga õigupoolest miski peale mõne tuhande hääle, mille esimees viimastelt valimistelt erakonnale tõi.

Siiski ei pidanud Laar palju luiskama, kui ta väitis Postimehes, et IRLi juhib tema. Ta jättis vaid lisamata, et saab seda teha just niikaua, kui Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Juhan Parts, Tõnis Palts, Indrek Raudne ja teised varem Res Publica tuumikusse kuulunud äraostmatud lubavad tal seda teha.

Laar rääkis tõtt ka siis, kui ütles, et ta ei lahku hirmust kaotada oma koht eelolevatel erakonna esimehe valimistel.

Kui respublikaanid talle üldse selles asjas mingit survet avaldasid, siis pigem jätkamiseks. Küllap oleksid nad meeleldi näinud Laari veel mõne aasta IRLi eesotsas «kampsunite» ja «äraostmatute» suurt ühtsust kehastamas, et ta siis enne parlamendivalimisi uue ja värskema juhi vastu välja vahetada.

Nüüd tuleb erakonna esimeest vahetada kehvemal ajal – valimisteni jäänud aastate jooksul haihtub uudsuse võlu. Võimalikud mantlipärijad saavad sellest loomulikult aru ega tüki pea ees tulle tormama.
Juba räägitaksegi Jüri Luigest, Kersti Kaljulaiust ja Allar Jõksist. Ehk siis nendest, kellest ikka räägitakse siis, kui õige kandidaat tahab varju jääda või pole teda veel leitud, aga tüütutele pärijatele tuleb arutamiseks hambusse anda mõni soliidne nimi.

Tõenäoliselt ei pane respublikaanid valimisteni jäänud aastateks IRLi etteotsa kohatäidet, et ta siis enne kampaaniat päris esimehe vastu välja vahetada. See jätaks erakonnast heitliku mulje, tekitaks valijais segadust ja oleks ka muidu tülikas.

Pigem näib, et kuigi majandusminister Juhan Parts seda koormat tõesti enda kanda ei taha võtta, tuleb tal lõpuks ikkagi saatusega leppida ja IRLi etteotsa asuda. Siseminister Ken-Marti Vaher saab arvatavasti isegi aru, et tema kuvand ei kanna seda kohta hästi välja, vähemasti praegu veel mitte.

Laari taandumisega ei muutu poliitikas palju, kuid natukene siiski. IRL ei ole juba ammu enam see, mida oli Isamaaliit kuni Res Publicaga ühinemiseni 2006. aastal. Nüüd kaovad ka viimased vana kaardiväe esindajad Toompealt tasapisi muule tubasele tööle. Pärast Laari lahkumist pole neil järgmistelt valimistelt enam midagi loota.

IRLi palgejooned muutuvad uue esimehe käe all tõenäoliselt veelgi ümaramaks. Laari kolmas lahkumine tähistab ühtlasi Res Publica teist tulekut, kus paduparempoolsed väärtused pannakse paari paduvasakpoolsete sotsiaalunelmatega. Ikka selleks, et meeldida korraga kõigile ja koguda hääli seinast seina.

Detsembris 2002, veidi enne Laari eelmist lahkumist ja Tunne Kelami valimist Isamaaliidu esimeheks, avaldasin Postimehes arvamusloo «Laari kolmas tulek», milles ennustasin, et see ei ole Laaril viimane kord minna.

Kirjutasin siis nii: «Laari lahkumisega ja Kelami asumisega Isamaaliidu etteotsa alustab ajalugu taas üht enesekordust. [---] Kelam on tulnud, et valmistada ette Laari kolmandat tulekut. Teadjad räägivad, et ajalugu kordab end kaks korda.»

Nüüd on siis ajalugu ennast lõpuks ära korranud ja Eesti parteipoliitika on Laarile väikeseks jäänud.