Mart Sõrg.

FOTO: Peeter Langovits

Ülemaailmse majanduskriisi hingus on toonud peavalu nii riigijuhtidele kui ka tavakodanikele. Kuigi Eesti probleemid on suurusjärgu võrra väiksemad kui näiteks Islandil või isegi naabritel lätlastel, on meilgi uue murena üles kerkinud küsimus, kas suudame lähiaastatel vastata Maastrichti eelarve tasakaalu kriteeriumile.



Kui aga peaks toetama veel  finantssektorit, siis võib see osutuda täitumatuks unistuseks. Aga eelarvepuudujäägi lubamine üle kolme protsendi lükkab niigi juba venima jäänud euro kasutuselevõtu veelgi kaugemale horisondile.



Tahtmata eitada majanduse arengu tsüklilisust, on siiski jõutud ühisele arusaamisele, et selle kriisi valmistasid ette peamiselt globaalpangad ja teised ülemaailmsed finantsasutused, kui nad kasumite maksimeerimise eesmärgil päästsid valla väärtpaberistumise ja laenubuumi USAs, kust see hakkas mujale levima.



Eriti suured riskijad olid meie eilsed iidolid, kelle poole vaadati alt üles, kuid nüüd on neist saanud põlatud mustad lambad, kellele teised finants­asutused pelgavad anda vähimatki likviidsusabi.



Kriisi õppetunnid


Sellises olukorras on valitsused, Euroopa Nõukogu ja IMF välja töötanud abipaketid, et vältida doominoefekti, kui raskustes suur pank tõmbab kriisi kogu finantssektori. Selline tegevus on kindlasti õigustatud, kuid turumajanduse seisukohast ikkagi äärmiselt ebaõiglane.



On ju suurpankade tegevjuhid tasku pistnud suuri boonuseid ülemääraste riskide võtmise eest, aga ebaõnnestumised tuleb kinni maksta maksumaksjatel.



Miks me ei õpi eelmistest finantskriisidest? Või ei taha seda teha? Vaatasin oma 12 aastat tagasi ilmunud artiklit «Dinosauruste ajajärk panganduses» (Ärielu 20. detsember 1996), kus muretsesin riskide kasvu pärast ülemaailmses ja Eesti panganduses.



Aasta hiljem oligi kriis Eesti finantssektoris. Õnneks elasime selle suhteliselt kergelt üle, sest kriis ei muutunud ülemaailmseks ja suured Skandinaavia pangad leidsid sobiva momendi meie likviidsusraskustes suurimad pangad ära osta.



Jõuka kliendi kasvatamine


Siiski tuli Optiva päästmiseks keskpangal rahakotti kergendada, sest esialgu ei leitud talle kosilast, aga väikepangad EVEA ja ERA Pank pididki pankrotistuma. Ka Eesti Maapanga hoiused päästeti maksumaksja rahaga, sest hoiusekindlustus polnud veel rakendunud.


Seda artiklit lugedes avastasin, et asendades mõned pangakrahhide näited 2008. aasta juhtumitega ja uuendades statistikat, on sisuline osa aktuaalne praegugi.



Tudengitele õpetan, et üheks panga pikaajalise edu nurgakiviks on kasumi maksimeerimise reegli asendamine vastastikuse kasulikkuse taotlusega. See tähendab, et tuleb kogu aeg silmas pidada ka seda, et kliendile jäetakse piisavalt motivatsiooni (tulu) arenemiseks.



Kasvatades jõukaid kliente, suurendatakse pikas perspektiivis oma tulubaasi ja välditakse pangajooksu, klientide lahkumist teistesse pankadesse. Paraku, mida suuremaks pank kasvab, seda vähem seda reeglit meelde tuletatakse. Siis kehtib pangale reegel: liiga suur, et hävida; see tähendab, et suurema kahju vältimiseks neid maksumaksja rahaga enamasti aidataksegi.



Toronto eestlaste eeskuju


Olen veendunud, et ühistuline pank, mis ei ole olemuslikult orienteeritud kasumi maksimeerimisele, vaid osanike finantsvajaduste parimale rahuldamisele, sobiks alternatiiviks kommertspankadele.



Toronto Eesti Ühispank, mis sai tegevusloa 8. detsembril 1953 ja on nüüd 55-aastane ning on üle elanud kõik Kanada finantssektori kriisid, kinnitab seda. Muu hulgas lähtuvad nad oma tegevuses põhimõttest, et Eesti Ühispanga tulu rakendatakse liikmes- ja kogu eestlaskonna üldiseks hüvanguks.



Negatiivsete mõjudega kriiside positiivne külg on, et siis märgatakse oma nõrkusi ja püütakse turu toimimist parandada. Seetõttu tervitan ka kahe käega Tartu hoiu-laenuühistu algatust luua Eesti kapitali baasil ühistupank (EPL 19. november 2008).



Mitmed positiivsed vastukajad sellele ideele ka teistes väljaannetes näitavad, et ajastus on sobiv ja sellel ettevõtmisel on rohkem toetajaid kui kaks end avalikkusele tutvustanud hoiu-laenuühistut.



Eks kartused ole samad kui Eestis venima jäänud haldusreformi puhulgi, kuid olen veendunud, et ühistuliseks pangaks ühinemisest saadav sünergia on kindlasti märkimisväärselt suurem kui hoiu-laenuühistu iseseisvuse vähenemisest tulenev kaotus.