Peeter Kormašov.

FOTO: Erakogu

Laupäeval avaldas Postimees arvamuse- ja kultuurilisas AK läinud 20 aasta olulisemate filmide nimekirja. Seda vaadates tuli taas tunnistada, et eesti kultuuris on märgata raskemeelsust, mis mõnel puhul ka domineerima kipub.



Eesti filmi suurmeistrite Veiko Õunpuu ja Sulev Keeduse filmiloomingust jääb, hoolimata seal leiduvast lootusekiirekesest, hinge nukker tunne. Valdavalt sünge on ka maailmas üsna kõrgelt hinnatud eesti animatsiooni üldmulje. Nii klassikute kui ka paljude noorautorite loomingut vaadates jääb üsna lootusetu tunne, sest kõike nähakse tumedates toonides. Kas kõik on kogu aeg siis tõesti nii halvasti?

Aga vaatame veel kultuuris ringi: Tammsaare tööelu kujutavad teosed, Raua sünged maalid ning Tobiase oratooriumid on vaid üksikud näited vastavate valdkondade üldistest tendentsidest. Seejuures ei sea keegi kahtluse alla eesti kultuuriruumi kunstilist kvaliteeti, vaid küsimus on just selles valitsevas raskemeelsuses. Meil on muidugi ka palju häid humoriste – Kivirähk ja Avandi/Sepp – ning häid komöödiad, kuid mingisugune eesti äng on tuntavalt olemas ja paljudes kunstivaldkondades läbivaks jooneks. Isegi kui seada kahtluse alla selle domineerimine, tuleb tunnistada selle olemasolu. Seega, kas vastab tõele, et eesti kultuur on liiga melanhoolne, ja kui ongi, kas siis tegemist on üldse probleemiga?

Iga nähtust tuleb vaadelda oma kontekstis, sest iseenesestmõistetavalt just sealt loometegevuse algimpulsid hargnevadki. On raske vaielda vastu tõsiasjale, et ajaloolistel põhjustel on eesti kultuuris kajastuv pessimism ja raskemeelsus üsna loogilised. Eestimaa pikad talved ja inimesi pool aastat passiivseks muutev pimedus loovad samuti soodsa pinnase kurbuseks ja heietusteks. Suviti on samas ikaldus või siis põud – ikka halvasti, ühesõnaga.

Samas ootavad tülpinud näod bussis, et neile midagi muud peale nende endi ja teiste kiiva kiskunud elu meelde tuletataks. Kas ei peaks kuskil kultuurisfäärides peituma hoopis positiivne ja inimestesse usku süstiv meelelahutus? Ma ei mõtle siin ainult komöödialavastusi, joviaalseid tänavamuusikuid või lõbusalt sotsiaalkriitilist grafitit, vaid lihtsalt tõsiste teemade veidi kergemat käsitlemist.

Vahepeal unustatakse ära, et kunsti eesmärk võiks olla mitte ainult probleemidele tähelepanu juhtimine, vaid ka inimeste aitamine. Publik loeb/kuuleb/vaatab ja otsib paralleele enda eluga, soovides kogeda äratundmisrõõmu (kellelgi teisel on asjad sama pahasti) ja leida lahendust. Itaalia semiootiku Umberto Eco sõnul peaks igal autoril olema oma mudellugeja või sihtgrupp, kuid mitte alati pole selge, kas Eestis vastuvõtja ootusi kõige paremini mõistetakse – nii tekib lõhe rahva ja kunstniku vahel.

See sillutab teed snooblusele. Valitseb suhtumine stiilis «kui sa ei mõista meie keerulist ja sügavat kunsti, meie arutlusi filmidest ja teisi jututeemasid, siis sa oled ebaoluline». Asjad peavad olema kogu aeg halvasti: poliitikud on valelikud, hinnad liiga kõrged, rikkad on rumalad, tööd ei ole... Nii ümbritsebki eesti kohati liiga sünget kunstimaailma inimeste ring, kellel on vajadus kõiges ainult halba näha.

Kindlasti on eesti kultuuri semiosfäär piisavalt siiruviiruline, et igaüks siit midagi endale leiaks. Lihtsalt üldmulje on kuidagi raskemeelne, võrreldes kas või soomlastega, kellel Peeter Piiri (Sirp 20.05.2011) sõnul on olemas oma muhedus. Ja kui Soome võiks olla praegune Eesti ilma viimase okupatsioonita, siis võiks eestlased ka igapäevase masenduse käsitlemisel režissöör Aki Kaurismäki või kirjanik Juha Vuorineni võtmes asju veidi lõbusamalt võtta. Saab ka muust rääkida kui ebaõnnestunud eludest. Positiivsus, mitte melanhoolsus peaks esiplaanil olema, ning just noored kirjanikud ja filmitegijad võiksid seda oma tegemistes rohkem jälgida.

Ega elu ei olegi ainult vanalinna palavates sisehoovides sangria joomine ja lahtistest akendest muusika kuulamine, kuid sellele vaatamata tuleks kajastada ka elu lõbusaid pisiasju. Enamik uudistest on niigi pigem halvad ning seega ei peaks eesti miniatuurne, kuid ometi mitmekihiline kultuur seda tendentsi pidevalt peegeldama.