Euroopa Liit on tänaseks meie igapäevaelus tavaline nähtus – euroraha abil on juba palju ehitatud ja ehitatakse pidevalt juurde, meie õpilased, tudengid, spetsialistid käivad europrojektide abil Euroopas end täiendamas. Ajakirjandus ei pea enam ELi teemat lugejatele lusikaga sisse söötma, sest euroliit on meie igapäevane reaalsus ja suur osa meie igapäevasest elust-olust on sellest mõjutatud.
Ka Eesti ise mõjutab pidevalt seda, kuidas Euroopa Liit tegutseb, tehes seda nii Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis või Euroopa Ülemkogus. Meenutagem nüüd vaid 1990. aastaid, mil Eestist välja sõites oli pea igasse Euroopa riiki sisenemiseks vaja eraldi viisat. 20 aastaga on Eesti saanud Euroopa Liidult umbes 20 miljardit eurot. Sündinud on terve põlvkond, kes ongi üles kasvanud üksnes Euroopa Liidus.
Ent mineviku kokkuvõtetest on olulisem vaadata ettepoole. Ukraina sõda on pannud Euroopa Liitu muutuma ja kaaluma tõsiselt ühise kaitsevaldkonna arengut. Eriti hoogsalt see just veel ei lähe, aga Eesti kui ühise julgeoleku eestkõneleja roll on saanud rahvusvahelist tähelepanu.
Mingit hinnaalandust Ukrainale ei tohi olla – korruptsioon peab kaduma, õigussüsteem olema stabiilne.
Samuti on Eesti olnud mitmes valdkonnas eeskujuks. Nagu kirjutab Postimehe arvamusartiklis ka välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200): «Just Eesti on olnud Euroopa digipoliitika eestvedaja, mõjutades sellega kogu maailmajao tulevikku. Eesti tähelepanuväärseimate algatuste sekka Euroopa Liidus kuuluvad ühtse digitaalse turu ehitamine ja Euroopa digiidentiteedi kasutusele võtmine, Euroopa kaitsevalmiduse tugevdamine ning muidugi väsimatu töö Ukraina võidu nimel».