Ülemöödunud nädalal puhkes Lätis poliitiline kaklus, mis peaks kestma kogu suve ja tipnema üldvalimistega sügisel. Esimene raund peeti seimis – võitlus toimus rahvaasemik Ainārs Šlesersilt puutumatust võtta soovinud korruptsioonitõrjujate ja kolleegiga pisut liialt samastuvate parlamendisaadikute vahel.
Üritus lõppes tulemusega 1:0 šleserslastele.Kaks päeva hiljem ehk täpselt nädala eest pidas televaatajate ees monoraundi president Valdis Zatlers. Tema teatas, et algatab ka Šlesersile saadikupuutumatuse jätnud seimi laialisaatmise. 1:1.
Riigipea ei keerutanud ka vastates küsimusele, kes on Läti oligarhid: Ainārs Šlesers, Andris Šķēle ja Aivars Lembergs. Ta ei hoolinud asjaolust, et kui kaks esimest kuuluvad opositsioonis olevasse pisifraktsiooni, siis Lembergsi Roheliste ja Põllumeeste Liit on märkimisväärse esindatusega valitsuspartei. Ja et vaid viis päeva hiljem toimuvad selles samas seimis presidendivalimised.
Veel üleeile hommikul pidas osa vaatlejaid kõige tõenäolisemaks stsenaariumi, mille järgi ei suuda sajaliikmeline seim saada kokku 51 häält ei Zatlersile ega ka tema kõrval kandideerinud Andris Bērziņšile. Sest Zatlers oli väga suurt osa seimist pahandanud ja Bērziņšil justkui ei tundunudki olevat toetajaid. Juhtus aga ootamatu – Bērziņš valiti juba teises hääletusvoorus presidendiks. Pealtnäha justkui 2:1 oligarhiale.
Võitjat Bērziņšit võtsid Riia tänavatel vastu pettunud korruptsioonivastased ja Zatlersi toetajad. Nende jaoks ei kehastanud Bērziņš mitte iseennast, vaid Zatlersi vastu kokkuleppe sõlminud poliitikuid. Nii kuulis Bērziņš kohe soovitusi tagasi astuda ja süüdistusi, et ta on oligarhide marionett. «Ei oligarhidele!» karjuti vastvalitud riigipeale.
Vastuse süüdistusele andis Bērziņš pressikonverentsil: «Kui keegi arvab, et järgin kellegi käske, mõne oligarhi omi, siis seda ärge minust oodake.»
Kui emotsioonid pisut raugevad, siis ehk märgatakse, et Bērziņš ei jaganud oligarhia õitsengut tõotavaid valimislubadusi. Ja pannakse tähele, et ta lubas enne hääletust peetud debatis kohe tegutseda, kui märkab, et mõjukad inimesed sooritavad kuritegusid, ning soovitas riigiametnike palku tõsta, et nood tegutseksid ausalt.
Ega olnud ta enne möödunud laupäeva ka mingisugune oligarhide vapiloom: Šlesersi ja Šķēle Hea Läti Eest esitas koos peaminister Valdis Dombrovskise Ühtsusega presidendikandidaadiks Zatlersi ning Bērziņš ei saanud täiemahulist toetust isegi oma Roheliste ja Põllumeeste Liidult, mida peetakse Lembergsi jõuks. Bērziņši valis presidendiks solvunud seim, kes tahtis kohta kätte näidata nemad pikalt saatnud Zatlersile.
Oma õnnetuseks on 66-aastane Bērziņš muidugi rikas pensionär riigis, kus majanduslik kitsikus ei vaeva mitte ainult suur osa pensionäridest, vaid lokkab üleüldiselt. Väidetavalt on tal 4000 latini (5600 euroni) ulatuv kuupension olukorras, kus keskmine vanaduspuhkusel olija saab riigilt 177 latti (250 eurot) kuus. «Kui sa ei suuda enda eest hoolitseda, siis kuidas peaksid sa suutma hoolitseda riigi eest?» kommenteeris Bērziņš seda teemat mullu sügisel.
Aga kui kontrollida vastselt presidendiks valitu tausta näiteks mullusügiseste valimiste ajal laineid löönud Läti korruptsioonivastaste kodulehelt, selgub, et erinevalt paljudest teistest parlamenti pääsenutest Bērziņšile rohkeid hämaraid tehinguid ette ei heideta – ta on tunnistatud valimiskõlblikuks.
See on asjaolu, mille võti võib peituda 1990ndais, kui paljud tänapäeva Läti poliitikatipud jätkasid samal ajal nii riigiasjade kui äri ajamist, Bērziņš aga keskendus Unibanka juhina ärile. 2004. aastal ostis SEB Unibanka ära ja aasta hiljem sai Bērziņš esimese põletuse poliitikas, kandideerides edutult Riia linnapeaks.
Autsaideriks peeti Bērziņšit ka seekordsetel presidendivalimistel, ometigi õnnestus tal tänu juhuste kokkulangemisele ja vastaskandidaadi aktiivsusele tõusta Läti riigipeaks.
Nii irooniline kui see ka pole, tundub praegusel juhul mõistlik soovida, et riigipea distantseeriks end täielikult oma (otsesest) valijaskonnast ja et tema kopsakas pension hoiaks ta kiusatustest eemal.