Meie riigis on tõsine haigus ja see on suurem probleem, kui esialgu tundub. Haigus on esialgu täiesti märkamatu ning hiilib vaikselt ligi, kirjutab Vabaerakonna juhatuse liige Lii Ramjalg.

Viimasel ajal on püütud leida leevendust haigetele poliitikutele, kes täiesti ohjeldamatult tarbivad oma kuluhüvitisi, toodavad ministreid ning kuritarvitavad raha, mille maksumaksja käest ise endale määranud on.

Kahju on vaadata Vabaerakonna püüdlusi sel teemal midagi muuta või vähemalt rahva tähelepanugi juhtida, sest eestlane tavapäraselt kõrvalseisja probleemi ei märka või vähemalt ei taha märgata. Endalgi ju muresid küll. Aga tegelikult on meie riigis tõsine haigus ja see on suurem probleem, kui esialgu tundub. Haigus on esialgu täiesti märkamatu ning hiilib vaikselt ligi. Alguses tundub liigtarbimine natuke võõras ja tekitab halva enesetunde, kuid ajapikku muutub see lausa vajaduseks.

Kui poliitika on nakatanud               

Tunne võib endiselt tarbimise hetkel kehv olla, kuid juba mõne aja möödudes tekib naudingut tekitav ootusärevus uue tarbimise ees. Enamasti peitub selle haiguse põhjuse taga vajadus blokeerida oma negatiivseid emotsioone ja enese tuimastamise vajadus. Tarbimisel saadakse lohutust või püütakse täita hingelist tühjust, samas aitab see saada hakkama igapäevase stressi ja pingega. Kontrollimatu tarbimine tekitab küll ajutise vabanemise tunde, kuid varsti asendub see süü ja häbiga. See võib sarnaneda vahel tavapäraste ostu-müügi protsessi või liisimisega, kuid antud juhul selle haiguse puhul ei toimu see inimese enda rahakoti sisuga ning hilisemat liigtarbimise kompenseerimist ei toimu. Ka selle haiguse avastamine võtab kauem aega.

Kuluhüvitiste liigtarbimise häire suuresti seotud hüpotalamuse (organ, mis kontrollib ajus isude regulatsiooni) funktsioneerimisega: valede impulsside edastamise korral on tegeliku vajaduse ja küllastuse tundmine häirunud. Füsioloogiliste eripärade kõrval ei tohiks kindlasti tähelepanuta jätta ka sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Ühiskonnas, kus rõhutatakse pidevalt vajadust olla naabrist parem, võib inimene tunda end ebaatraktiivsena ning karistada end selle eest üha enama tarbimisega. Probleem tekib siis, kui selline käitumine muutub ainsaks viisiks, kuidas võimu teostada või kui see tuleb kellegi teise arvelt.

Kuidas poliitikuid aidata?

Ilmselt pole haige liigtarbimishäireni jõudmises käitunud üksinda. Seega on tavapärane lähedaste kaasamine paranemisprotsessi, sest just nemad saavad haiget iga päev kõige enam toetada. Esimene samm on kõige raskem, kuid ka kõige tähtsam – tuleb vähendada kuluhüvitisi, erakondade rahastamist ning ministrite kabinette. Kui esimene samm on tehtud, siis on äärmiselt oluline sellega jätkata seni, kuni poliitikute tavapärane tööpäev normaliseerub ning liigtarbimise vajadus raugeb.

Tugigrupi olemasolu valijate näol, kelle vastutus on hoida poliitikast eemal haiged poliitikud ning regulaarne sisekontroll erakondades, on liigtarbimishäirest tervenemise vältimatu osa.