Ahto Lobjakas

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Oleks huvitav teada, mida kirjutatakse selle kohta, mida Eesti Afganistanis tahtis ja saavutas, ajalooraamatutes, mis ilmuvad siis, kui Eestist on saanud introspektsioonivõimeline ühiskond, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Kui USA pole vägesid välja viinud – nagu president Donald Trump soovib –, kontrollib keskvalitsus endiselt Kabuli. Olukord mujal sõltub kohalikest oludest. Pashtuni alad, mis moodustavad riigist enamiku, on (vähemalt) de facto Talibani kontrolli all. Oma piirkondi suudavad kaitsta ja stabiilsena hoida nii usbekid kui ka tadžikid põhjas, võibolla ka hazarad keskprovintsides. Kuid kõik teavad, et Talibani pealetung on aja küsimus. Nagu Eestilegi, ostab Afganistanile aega USA, aga nagu teada, pole miski igavene.

Tegelikult oli olukord sisuliselt sama kümme aastat tagasi, mil Eesti välisminister pidas kõnesid Afganistani taas ülesehitamisest, aga puštu elanikkonnaga Wardaki provintsi kuberner sõitis igal hommikul Kabulist 35 kilomeetri kaugusel asuvale tööpostile sõjaväekopteriga. Õhtul viis kopter ta Kabuli tagasi, sest ööseks Wardaki pealinna jääda oli liiga riskantne, keskvõim kontrollis sellest päriselt vaid paari ruutkilomeetrit.