/nginx/o/2016/11/21/6092155t1h6a43.jpg)
Kokkuvõttes ei seleta ükski neist tõikadest, miks ma peaksin mingis «russofoobide» nimekirjas olema. Ausalt öelda ei ole mul ka väga palju mahti selle üle pead murda, kirjutab oma ajaveebis riigikogu liige Andres Herkel (Vabaerakond).
Andres Herkel: ma ei tea, miks olen niinimetatud russofoobide nimekirjas (3)
/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
7. juuni 2018, 14:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma 2012. aasta märtsis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) vaatlejana Venemaa presidendivalimistel käisin, näitas üks Leedu kolleeg mulle portaalis Regnum ilmunud uudist, et teiste seas on vaatlejana maale saabunud «tuntud Eesti russofoob Herkel». Leedulane naeris laia suuga ja arvas, et sellise uudise peale võib olla lausa kade. Sõna «russofoob» on muidugi absurdne ja selle kasutamine Venemaa režiimi kriitikute suhtes on poliitiline rünnak.
Neid kordi, mil käisin ENPA esindajana Venemaal, oli kokku neli. Nende hulka kuulus visiit monitooringukomitee esimehena, mille eesmärgiks oli Vene-Georgia sõja järel tekkinud olukorra hindamine ja Venemaale peale pandud kohustuste täitmine. Aastatel 2012-2014 olin monitooringukomitee esimees. Selles rollis pean üheks olulisemaks saavutamiseks aastaid seisnud Venemaa raporti toomist Strasbourgi plenaaristungile.
Kui mu mandaat lõppes, puhkes sõda Ukrainas ja Venemaalt võeti Parlamentaarsel Assambleel hääleõigus. Sel ajal ma Eesti delegatsiooni ei kuulunud ja sellel hääletusel ei osalenud. Tõsi on aga see, et olen olnud kriitiline mitmetel debattidel ja hääletustel, kui jutuks on olnud kas Vene delegatsiooni hääleõiguse vaidlustamine või selle taastamine seoses inimõiguste olukorraga või naaberriikide suveräänsuse rikkumisega.
Eestis olen ma Venemaa teemal aeg-ajalt sõna võtnud ja enam kui kümme aastat tagasi süvenesin hobikorras Vene ideoloogia ajalukku, vaadeldes eriti nn. eurasianistide liikumist. Sellest on ilmunud ka raamat. Mu vene keel ei ole kuigi hea, aga võimaluse korral olen püüdnud vastu tulla intervjuusoovidele, eriti selleks, et Eesti venekeelsele auditooriumile poliitikas toimuvat selgitada.
Kokkuvõttes ei seleta ükski neist tõikadest, miks ma peaksin mingis «russofoobide» nimekirjas olema. Ausalt öelda ei ole mul ka väga palju mahti selle üle pead murda. Aga kui aega pisut rohkem oleks, siis üritaksin ehk uuesti ENPA-l karjääri teha, saada mõni raport või positsioon, mis eeldab Venemaa-visiiti ja vaadata siis, kuidas see piirilt tagasi saatmine niisuguse rolli korral täpsemalt käib.