Juhtkiri: võimuliidu seiklused imedemaal

Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder, Jevgeni Ossinovski Foto: Georg Kõrre

Praegune võimuliit on eksinud justkui isevärki maailma, kus kehtivad omad arusaamad. Kui väljaspool nähakse, et valitsus on peata, siis seestpoolt üritatakse selgeks teha, et ei ole.

Sarnast ebakõla kohtab lasteraamatut «Alice Imedemaal» lugedes. Sealses võlumaailmas on kaos asjade alus. Sellegipoolest võib kõiges täheldada mingit kummalist korrapärasust.

Näiteks kui peategelane Alice ütles peolaua taga, et ei saa võtta rohkem teed, sest pole selle joomisega veel õieti alustanudki, siis Kübarsepp nentis, et saab ikka küll. Sellepärast et lihtsam on võtta rohkem kui mitte midagi.

Samasugust mantrat kuuleb Toompealt. Valitsusliidu esindajatel on lihtsam öelda, et nende seas valitseb kooskõla, kui tunnistada mõrasid.

Alustame sellest, et Keskerakonda juhtiv peaminister Jüri Ratas annab siiani mõista, et koalitsioonis on hea meeskonnavaim ja tugev koostöötahe. Seda olukorras, kus võimuerakondade esimeestest üks istub juba pikemat aega riigikogu pingil ning teine tegi alles hiljuti teatavaks, et soovib sama teha.

On arusaadav, et väike toetus sunnib valimiste eel mainitud samme astuma. Aga valitsus, kus parteide esimehed ei taha täita ministrikohavastutust, lonkab paraku ometi. Nii pädevuse kui ka usalduse poolest.

Aparaadi logisemisele viitab tõsiasi, et juba pea teist nädalat otsitakse mantlipärijat sotside juhist Jevgeni Ossinovskist vabanevale tervise- ja tööministri kohale. Avalikkus on küll kuulnud nimesid, aga midagi kindlat ei ole seni välja öeldud. Võib aimata, et viivituse tõttu kannatab mingil määral töö vastavas valdkonnas.

Lisaks paistab, et võimuerakonnad ei ole nii mõneski küsimuses ühel meelel olnud. Alkoholiaktsiisi tõusu ärajätmisele ja keerulise tulumaksuseaduse läbisurumisele kaasaaitamine on näited otsustest, milles Isamaa ja Res Publica Liit kui kahe näoga Vana-Rooma jumal Janus on mänginud suurt rolli ning külvanud segadust oma partnerite ja ka valijate seas.

Tugevat valitsust iseloomustab ka plekitus. Eeskätt omaenda koduerakonna liikmete tõttu on peaminister Ratas pidanud «Figaro siin, Figaro seal» moodi käima iga aja tagant manitsemas, selgitamas ja vabandust palumas. Viimati pidi valitsusjuht vastu võtma lahkumisavalduse purjuspäi kiiruse ületamisega vahele jäänud riigihalduse ministrilt Jaak Aabilt.

Huvitav on nimetatud loo juures tõik, et peaminister sai juhtumist teada alles kuu aega hiljem ja seda siseministrilt. Asjal on halb mekk man. Kui valitsuse liige ei julge piinlikust seigast kohe rääkida, siis näitab see, et õhus valitseb umbusk.

Ilmselt aduvad udujutust hoolimata asjaosalised valitsuses ka ise, et kõik ei ole päris korras. Valimisteni on veel aega ja seni peab riigilaev korralikult tüüritud saama. Paneme selle politikaanidele südamele.