/nginx/o/2013/04/10/1683074t1h6a95.jpg)
Rohkem lapsi julgevad saada inimesed, kes teavad, et nad ei jää oma muredega üksi. Head perekondlikud sidemed ei aita ainult kaasa sellele, et meil sünniks rohkem lapsi, vaid see aitab kaasa ka selle, et meie lapsed oleksid õnnelikud, kirjutab IRL Noorte aseesimees Karl Sander Kase.
Viimaste kuudel on hoolega arutatud meie rahvastiku jätkusuutlikkuse teemal. Peamiselt on keskendutud majanduslikule küljele. Perede majanduslik heaolu on kahtlemata oluline ning riigi ja ettevõtjate toetust selles osas tuleb hinnata, kuid lisaks on tohutu tähtsusega inimeste enda suhtumine ja vastutus.
Arutelu iibe teemadel ei tähenda naiste muutmist «sünnitusmasinateks». Selliste kujundite ja sõnakasutuse eesmärgiks on debatt juba eos lämmatada. Seda tehnikat kasutatakse selleks, et mehed vestlusest välja lülitada, mis on omamoodi veider, arvestades, et peaaegu alati on lapse saamine mehe ja naise ühine otsus. Naistel võib selles arutelus olla eesõigus, kuid kindlasti mitte monopol.
21. sajand on pea peale paisanud veel möödunud sajandil tavalisena näinud eluetapid. Ühest küljest on lapsepõlv jäänud väga lühikeseks, sest turvaline ruum ja lapsepõlve süütus on kadunud. Teisalt on märgatavalt pikenenud noorukiiga, sest õpingute ja eneseteostuse tõttu iseseisvuvad noored palju hilisemas eas. Sellega kaasneb suurima vastutuse – lapse saamise – edasilükkamine.
Arutelu iibe teemadel ei tähenda naiste muutmist «sünnitusmasinateks». Selliste kujundite ja sõnakasutuse eesmärgiks on debatt juba eos lämmatada.
Kunagi loogilisena tundunud sammud: kooli lõpetamine, tööle minek, abielu ja pere loomine ehk täiskasvanuks saamine on hägustunud piiridega nooruspõlvele tõttu jäänud paljudele võõraks. Selle kohati lõputu ja ebamääraste piiridega näiva noorukiea tagajärjed avaldavad paratamatult mõju ka meie demograafiale.
Inimesed, kes julgevad demograafia teemadel sõna võtta, räägivad küll laste arvust, aga nad ei pea oluliseks ainult kvantiteeti, vaid ka kvaliteeti. Mõlemad on tähtsad ning seetõttu ei tohiks me taandada seda arutelu ainult riigi makstavatele toetustele või tulevikus saadavale kasule, sest on ka palju muid olulisi põhjuseid, mis mõjutavad laste saamist ja nende elukvaliteeti.
Esimese lapse saamine ei jää tavaliselt majanduslike põhjuste taha, vaid pigem on see seotud inimese eneseteostuse, õige partneri puudumise ja turvatundega. Statistikaameti andmetel on 55 protsendil Eesti leibkondadest ainult üks laps ning 36 protsendil kaks last.
Nendest numbritest on näha, et esimene laps ei jää tulemata, kuid sealt edasi on olukord juba keerulisem. Kolmanda lapse kampaania eestvedajaid tuleb kiita, sest suurpered vajavad rahalist tuge ja ühtlasi on nende kampaania ka katse kujundada väärtushinnanguid. Samas ma jällegi arvan, et meie rahvastiku tulevikku ei mõjuta ainuüksi see kui kahelapselisse perekonda sünnib kolmas laps, vaid ka see, et ühe lapsega perekond üldse otsustaks saada teise lapse.
Sageli nähakse vähese sündimuse taga eelkõige materiaalseid põhjusi ja vähest riigipoolset toetust, kuid me ei tohiks unustada pehmemaid väärtusi ja meetmeid. Neid on küll keerulisem mõõta, aga see ei tähenda, et need poleks olulised.
Noorte eneseleidmise, -teostuse ja noorukiea pikenemise tagajärjeks on sotsiaalsete ja perekondlike sidemete nõrgenemine. Viimase paarikümne aasta jooksul on need turvatundele üliolulised sidemed märkimisväärselt nõrgenenud. Kui näiteks võrrelda 1999. aastal ja 2008. aastal sotsiaalministeeriumi tehtud uuringut, siis ilmneb, et inimeste usk, et nende lähikondsed oleksid nõus vajaduse korral laste eest hoolitsema või majanduslikku tuge pakkuma, on märkimisväärselt langenud. Maailm on viimaste aastakümnete jooksul muutunud küll väiksemaks, kuid inimesed on seejuures jäänud üha üksikumaks.
Rohkem lapsi julgevad saada inimesed, kes teavad, et nad ei jää oma muredega üksi.
Me võime vaielda selle üle, kui palju «pearaha» tuleks iga lapse eest maksta või kui oluline on lasteaiakohtade olemasolu, kuid üks põhjustest peitub sügavamal. Kahjuks pole suurematel peredel tugevamat tugivõrgustikku kui väikestel, pigem vastupidi. Selle asemel, et oodata riigipoolseid lahendusi, tuleb ise võtta osa vastutusest ning alustada iseendast ja oma lähedastest.
Turvatunde tagab see, kui meil on inimesed, kellele loota. Selleks tuleb olulisi sidemeid hoida, mitte lõhkuda. Kui me ei õpi kiiresti muutuvas maailmas hoidma meile lähedasi inimesi, siis ei aita ükski rahaline meede. Rohkem lapsi julgevad saada inimesed, kes teavad, et nad ei jää oma muredega üksi. Head perekondlikud sidemed ei aita ainult kaasa sellele, et meil sünniks rohkem lapsi, vaid see aitab kaasa ka selle, et meie lapsed oleksid õnnelikud. Tagatud olgu nii kvantiteet kui ka kvaliteet.