Juhan Mellik.

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Aina sagedamini tabab mind mõte: mis häda on teatud osal inimestel, et nad peavad tingimata oma veendumusi, tõde ja maailmapilti teistele peale suruma ja igal võimalusel kuulutama? 

Vahepeal meenutaks see nagu täiskohaga misjonitööd, kus jumalasõna asemel peetakse ristisõda hoopis moodsamate ideede nimel. Näiteks «pereväärtused», traditsiooniline abielu ja «õige eestlane». Või siis «sallivus» ja avatus ning «eurooplaseks olemine».

Sest pole ju tegelikult vahet, millist leeri inimene esindab, oma ilmeksimatut veendumust tuleb tingimata kogu ilmarahvaga jagada.

Ei ole siis eriti imestada, et selline olukord tekitab trotsi ja meelekibedust. Igasuguseid isehakanud konservatiive ja eestluse päästmisele pühendunud rahvuslasi on leheveergudel juba küllalt nüpeldatud, sest neid on kerge rünnata. Ikka ja jälle tõmbavad progressiusklikud siinkohal endale ise vee peale.

Nad ei ole taibanud elementaarset elu seaduspära: kui kedagi poolvägisi sildistada ja usku pöörama sundida, siis on tulemus pea alati vastupidine. Mida enam hala ja moraalilugemist kaasneb, seda rohkem.

Ei, ei ole meie konservatiivpoliitikud natsid, olgu mõned nende mõtted nii nõdrameelsed kui tahes. Ei, ei ole ka eesti rahvas panetunud tagurlased, kes ei mõista õige eurooplase kombel tolerantsed ja avatud südamega olla.

Säärane tembeldamine lisab hoopis õli tulle: näe, kui nimetate mind natsiks, siis olengi. Aga vähemalt võitlen õige asja eest!

Võib-olla on tegemist mingi identiteedikriisiga; eksistentsiaalse tühjusega, mis sunnib inimesi sääraste totrustega tegelema. Raha on vähe ja elu närune, naine vingub ning ülemus on värdjas. Leidkem siis vähemalt lohutust sellest, et andume ihu ja hingega ideoloogilisele tõekuulutusele!

Täiesti kindel, et kui meedia seda sõnasõda pidevalt ei afišeeriks, vaibuksid kired õige kiiresti. Mitte kedagi ei huvitaks, milliseid kuldaväärt tarkuseteri on pillata Martin Helmel või Ahto Lobjakal.

Mitte kedagi ei huvitaks ka küsimus, mida arvab migrantide või omasooiharate kohta naabrimees. Nagu näha, on ta tegelikult ju igati norm tüüp, villib koduõlu ja laenab vahel kreissaagi.

Mina? Ma olen vist tsentrist (kui jälgilt kõlab see sõna ühe teatud erakonna tõttu!). Ma ei näe mõtet oma veendumuste pealesurumisel teistele (kas pole mitte irooniline arvamusküljel sõnavõtja sulest?) ning ootan seda vastutasuks ka teistelt. Elu on liiga lühike selleks, et seda mingile kujuteldavale ristisõjale ja maailmapäästmisele kulutada.

Teeme nüüd kõik selle auks ühe (tõrviku)rongkäigu, peame kõnesid ning kutsume süldiansambli rahvale esinema. Osalejad saavad tasuta märkmiku ja pastaka, vedamise korral ka tähtsate onudega kätt suruda ja pilti teha.

Tants ja trall kestab õhtuni, lastele on varuks üllatus!