Autoäri edu Eestis on üks kinnitus, et majanduse suhtes ollakse optimistlikud. Selle aasta ennustatav uute sõiduautode müük jääb alla vaid buumiaastale 2007. Eesti on Euroopa võrdluses sõiduautode rohke maa – sellel on nii arusaadavad põhjused kui ka head ja vead.
Uute sõiduautode müük ei pruugi alati majanduskasvu kõveraga täpselt kaasa võnkuda. Küll on aga olemas loogiline seos automüügi ja selle vahel, mida inimesed oma tuleviku kohta arvavad (ja kui palju liisingufirmad nende arvamist usuvad). Kui on tõsine hirm, et sa võid varsti töö kaotada või su äri läheb kehvemaks, siis vast proovid auto väljavahetamisega oodata ja sa ei võta endale uusi suuri igakuiseid kohustusi.
Inimeste majandusliku kindlustunde kasvu Euroopa Liidus kinnitab eile avaldatud Eurobaromeetri uuring. Ligilähedaselt sama palju majandusliku olukorra heaks hindajaid kui praegu oli ELis viimati samuti 2007. aastal. Ka Eesti Konjunktuuriinstituudi tarbijausalduse indeks on parem pikaajalisest keskmisest, nagu on paranenud ka teised kindlustunnet näitavad indikaatorid.
Uute sõiduautode äri Eestis on näinud viimase kümnendi jooksul lausa kolmekordset langust – buumiaasta (2007) 30 000 uue auto müügile järgnesid 2009 ja 2010, mil müüdi vaid kümme tuhat uut autot. Buumi tipu eelne tase ületatakse alles sellel aastal. Samas on sõidukite koguarv kasvanud kümne aastaga umbes 150 000 võrra. Enamasti sõidame teiste vanadega. Sõiduautode arvult tuhande elaniku kohta on Eesti selle ajaga mööda läinud enamikust Euroopa riikidest, jättes seljataha nii inglased, rootslased kui prantslased, ent mitte veel suurte vahemaade riiki Soomet.
Nende inimeste osakaal, kes iga päev sõidavad tööle autoga, on kasvanud juba aastaid – neid on enam kui pool. Kusjuures kipub olema nii, et mida väiksem Eesti linn, seda rohkem on seal tuhande inimese kohta autosid. Ilmselgelt on auto Eestis eluline vajadus, et tööle jõuda ja oma muud asjad mõistlikul moel ära ajada. See on üks põhjus, miks palju tihedama asustusega ja leebemate talveoludega Lääne-Euroopa riikide autode maksustamise poliitika jäljendamine on Eestis pehmelt öeldes keeruline. Teisiti öeldes: hiidlase või setu hädavajadust ei saa mõõta sama tollipulgaga, mis sobib tartlase või pärnaka luksuse mõõtmiseks.
Riigi ja omavalitsuste asi on eelkõige soodustada planeeringute, ühistranspordi jmt abil sellist eluviisi, et autoga sõitmist oleks vähem tarvis. Erinevad automaksuideed on pigem tegelemine tagajärgedega ja kahju kipub olema kasust suurem.
Kindlasti ei tohi reeglitega piirata autopargi uuendamist. Surma või tervisekahjuga lõppenud õnnetuste vähenemisest suure osa võime kirjutada selle arvele, et autod on paremad. Pigem on põhjust mõelda, kas reeglitega on võimalik soodustada turvalisust suurendava tehnoloogiaga autode ostmist.