Viimaste kuude jooksul on ilmunud mitu olulist uuringut, mis aitavad Eestit seletada. «Eesti ühiskond kiirenevas ajas» (Tartu Ülikooli Kirjastus 2017) ja «Inimarengu aruanne 2017». Mõlemad on vajalikud ja mahukad materjalid.
Tartu uuringu põhjal ilmunud artiklis («Eestit lõhestab sotsiaalse aja kiirendajate ja aeglustajate vastasseis», EPL 24.03) kirjutas Peeter Vihalemm juba märtsis: «Osal inimestel kujuneb valmisolek kiirete muutustega kaasas käia, neid koguni tagant tõugata (et siis esimeste seas muutuste varaseid vilju nautida). Teine, vastupidise suunaga ühiskondlik hoovus peegeldab aga nende kogemusi, kelle jaoks muutused on olnud valulised, toonud liiga suuri pingeid või kaotusi. Need inimesed püüavad muutusi pidurdada, ümber suunata, säilitada muutuste põhivoolule vastu seisvaid struktuure või kooslusi.»
See oluline järeldus ei saavutanud siis piisavalt tähelepanu, sest ilmselt ei nähtud seost meie igapäevaeluga ja enamik poliitilisi analüüse keskendus arutelule parem-vasak skaalal. Tegelikult on hoopis tähtsam edasi-tagasi liikumine, sest parem-vasak diskussiooni saab aastaid pidada ka paigal seistes.
Everett Rogers tuleb appi
Raamatu «Eesti ühiskond kiirenevas ajas» järeldusi aitab selgitada ja süvendada Everett Rogersi innovatsiooni difusiooni teooria. See selgitab, kuidas, miks ja missuguse kiirusega uued ideed ja tehnoloogiad erinevates kultuurides levivad. Tema järgi jagunevad inimesed aktsepteerimiskiiruse järgi järgnevalt: innovaatoreid 2,5 protsenti, kiiraktsepteerijaid (early adopters) 13,5 protsenti, positiivset enamust (early majority) 34 protsenti, negatiivset enamust (late majority) 34 protsenti, lõpuni vastu olijaid (laggards) 16 protsenti.