AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Paul-Eerik Rummo kolm momentum’it

Paul-Eerik Rummo luulekogu «Tule ikka mu rõõmude juurde» (1964). Kujundanud Heldur Viires. Foto: Rahvusraamatukogu Digar

1964. aastal ilmunud 78-leheküljelist taskuformaadis luulevihikut võib pidada Rummo läbimurdeteoseks eesti parnassile, kirjutab kirjandusteadlane Rein Veidemann.

Juuli lõpus 60 aasta eest ilmus Paul-Eerik Rummo luulekogu «Tule ikka mu rõõmude juurde». Rummo loomingulise laeva ankur oli hiivatud kaks aastat varem, 1962, nagu kõlas sarjas «Noored autorid» koostatud esimeses luulekassetis //– sealt ka nimetus «kassetipõlvkond» –// ilmunud vihiku pealkiri: «Ankruhiivaja». Rummoga koos debüteerisid tollal Linda Ruud, Mats Traat, Enn Vetemaa ja Arvi Siig.

1964. aastal ilmunud 78-leheküljelist taskuformaadis luulevihikut võib pidada Rummo läbimurdeteoseks eesti parnassile. Mitmest sealsest tekstist on juba ammu saanud klassika. Võtkem või avaluuletus «MA SEISAN MESILASTARUNA». Luulemina võrdleb end mesilastaruna, kes «peab endasse varuma, varuma/lillede lõõma ning vaha». Luuletuse lõpp kõlab prohvetlikult: «Kui viimaste külmade astrite seas/sügis käib radu märgi/suur mesinik tuleb, näokate peas,/ja murrab must kõigile kärgi.»