JUHTKIRI ⟩ Olümpia: sõda või rahu

Päeva karikatuur. 27.07 Foto: Urmas Nemvalts

• Maailmas on alati olnud rahvaid–riike–riigijuhte, kes peavad end teistest paremaks.
• Olümpiamängud on rahuprojekt ainult nende silmis, kelle eesmärgiks on ka ilma nendeta rahu.
• Kuniks Venemaa presidendiks on sõjakurjategija, ei ole sportlastel asja maailma spordisündmustele.

Reedel algasid Pariisis olümpiamängud. Juba 23. korda tulevad maailma rahvad kokku, et rahumeelselt ja reegleid austades võistelda. Aga mitte kõik rahvad.

Maailmas on alati olnud rahvaid või vähemalt riike ja riigijuhte, kes peavad ennast teistest paremaks, suveräänsemaks, võrdsemaks, õiglasemaks jne. Kelle arvates on reeglid ainult nõrkade ja lollide jaoks ja olümpiamängud on lihtsalt üks propagandaprojekt.

1936. aastal arvati Saksamaal, et inimesi tuleb hinnata nende nahavärvi ja rahvuse põhjal. Berliini olümpiamängud pidid seda kinnitama. Kuid läks teisiti. Berliini olümpiamängude kuulsaim foto ei ole mitte Adolf Hitlerist mänge avamas, vaid mustanahalisest Jesse Owensist seismas autasustamispoodiumi kõrgeimal astmel.

Läks mööda kolm aastat ja Saksamaa alustas inimkonna ajaloo suurimat sõda. Olümpiamängud ei toonud muutust Saksamaale ega rahu Euroopasse. 2014. aastal toimusid olümpiamängud Sotšis. Ainult mõned aastad varem olid Venemaad raputanud Vladimir Putini vastased meeleavaldused. Mängud pidid kõigile kinnitama, et Putini juhtimise all läheb Venemaal kõik ülesmäge. Kuid jällegi läks kõik teisiti. Venemaa võitis küll kõige rohkem medaleid, kuid varsti selgus, et edu taga oli kõigi aegade suurim dopingupettus.

Kordus ka see, et olümpiamängudele järgnes peaaegu kohe sõda. Olümpiatule kustumisest oli möödunud vähem kui kuu, kui Venemaa annekteeris Krimmi. Läks mööda veel kaheksa aastat ja Venemaa alustas Euroopas sõda, millesarnast ei ole nähtud Teisest maailmasõjast saadik. Olümpiamängud ei toonud muutust Venemaale ega rahu Euroopasse.

Pole mõtet ennast petta – senikaua kui Venemaa presidendiks on sõjakurjategija, ei ole Venemaa sportlastel asja maailma spordi suursündmustele.

Nendest kahest näitest peaks piisama, et mitte hellitada olümpiamängude ja üldse spordi suhtes üleliigseid lootusi. Olümpiamängud on rahuprojekt ainult nende silmis, kelle eesmärgiks on ka ilma nendeta rahu. Nendele, kelle eesmärk on sõda, on ka olümpiamängud sõjaprojekt.

On hea, et need on juba neljandad olümpiamängud, kus me ei näe Venemaa lippu ega kuule Venemaa hümni. Kuid oli andestamatu viga lubada Venemaal korraldada 2018. aasta jalgpalli MM. Viga oli ka see, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee taganes algsest otsusest keelata Pariisi olümpiamängudel üldse Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemine. Väidetavalt oli selle taga Putini ähvardus, et vastasel korral teeb ta kõik, et rahvusvaheline olümpialiikumine hävitada.

Kui see nii oli, siis nägid ROKi juhid küll täiesti asjatult vaeva. Venemaal süüdistatakse neid ikka «rassismis ja neonatsismis» ja Prantsusmaal toimuvad vahetult enne olümpiamängude avatseremooniat koordineeritud süütamised, mis halvavad kiirrongiliikluse ja külvavad kaost.

Ammu oleks juba aeg aru saada, et järeleandmistega ei saavuta mitte midagi. Pole mõtet ennast petta – senikaua kui Venemaa presidendiks on sõjakurjategija, ei ole Venemaa sportlastel asja maailma spordi suursündmustele.