JUHTKIRI ⟩ Avalik sektor dieedile!

Päeva karikatuur. 26.07 Foto: Urmas Nemvalts

• Kui räägitakse solidaarsusest, tahaks näha ka riigijuhtide isiklikku eeskuju.
• Tegelikult riigisektor ei kahane, vaid paisub.
• Riigimehed peavad kärpima avaliku sektori tipp-palku.

Eesti riik on läinud rasva ning tsiteerides Margus Tsahknat, tuleks pekki «maha hööveldada». Lähemal vaatlusel ei tundu ülesanne aga lihtne, sest riigieelarves pole ühte konkreetset kohta, kust võiks sobiliku lõike teha, nagu kirjutab ajakirjanik Mikk Salu.

Meil oleks vaja appi dr Younan Nowzaradani taolist meest, kes tegeleb Ameerika tõsieluseriaalides ülekaaluliste inimestega. Tema arvates peab inimene enne kirurgilist sekkumist suutma ise oma elu muuta. Paraku näeme sageli dr Now’d istumas hiiglasliku liikumisvõimetu patsiendi voodi kõrval ning kurjustamas: «Te olete jälle salaja söönud!»

Piltlikult öeldes peaks Eesti riik lõpetama salasöömingud; parafraseerides Lauri Saatpalu üheksakümnendate hitti, tuleb riigimeestel lõpetada salaja põõsas liha söömine. See tähendab, et tuleb käia nii inimeste sõnade kui tegude järgi – sõnadele karmidest kärbetest peavad järgnema teod.

Ning mitte üksnes peretoetuste kärpimine, mis on võtmine kõige nõrgemalt. Me kuuleme viimasel ajal palju juttu solidaarsusest, et kõik peavad püksirihma pingutama. Tore, aga siis tahaks näha riigijuhtide isiklikku eeskuju ning mitte üksnes PR-võtmes ilusa ilmaga jalgrattaga sõitmise näol.

Meie avaliku sektori palgad on justkui püha lehm, mida pole juletud juba aastaid puutuda. Loomulikult ei kõnele me siin päästjatest või politseinikest, keda on jäänud aasta-aastalt üha vähemaks. Me räägime ministeeriumitest ja riigiametitest, nende suvepäevadest, kulukast eelarvearutelust mõisas, uue ministrikoha loomisest raskel hetkel.

Meie avaliku sektori palgad on justkui püha lehm, mida pole juletud juba aastaid puutuda.

Meenutame, kuidas suve algul suutis valitsus suure meediakära saatel kärpida riigielarvet 115 miljoni euro võrra. Muuhulgas suutis hiiglaslik kliimaministeerium kärpida 0,42 protsenti eelarvest. Postimees iseloomustas toimunut toona terminiga «suveöö kärpeunenägu». Me kõik saame aru, et see oli nali, asendustegevus. Tegelikult riigisektor ei kahane, vaid paisub: rahandusministeeriumi andmete järgi on umbes pooleteise aastaga tulnud juurde 6000 riigi leiva sööjat.

Näib, et midagi pole paranemas. Kõik ministrid kõnelevad kärpimisest, aga arvestades lähenevaid kohalike omavalitsuste valimisi, ei taha keegi teha otsustavaid, kuid ebapopulaarseid kärpeid. Eesti riik on läinud aastatega rasva ning eelarvesse on tekkinud fikseeritud suured kuluread, mida polegi lihtne kärpida. Me kulutame väga palju tervishoiule, sotsiaalvaldkonnale, haridusele: võib-olla aga mitte kõige arukamal moel?

Lisaks, paraku on lõppemas igavesena tundunud Euroopa Liidu raha sissevool ning peagi peame ühisesse katlasse ise maksma hakkama, samuti peame hakkama ise remontima oma kultuurimaju ja spordisaale.

Kuid mistahes valusat kärbet pole ühiskonnas võimalik teha, kui kärpija ei kärbi ka iseenda istumise alt. Riigimehed peavad näitama positiivset eeskuju ja kärpima avaliku sektori tipp-palku.