Erkki Bahovski

FOTO: Mihkel Maripuu

Aastal 1700 sureb Hispaania kuningas Carlos II, kes on Habsburgide dünastia viimane esindaja. Puhkeb Hispaania pärilussõda, mille käigus tulevad võimule Bourbonid, kuid muu hulgas hõivab Inglismaa 1704. aastal Gibraltari, üleminek põlistatakse Utrechti rahulepinguga 1713. aastal.

Aastal 2016 hääletavad britid Euroopa Liidust lahkumise poolt ja alustavad aasta hiljem lahkumiskõnelusi. Suhteliselt ootamatult teatab Hispaania, et lahkumine tähendab ka Hispaania vetoõigust Gibraltarile ehk Hispaania peab saama õiguse otsustada ka ELi-Briti lahkumisleppe selle osa üle, mis puudutab Gibraltarit. Osa Briti poliitikutest ähvardab sõjaga, samal ajal väljendavad Hispaania poliitikud toetust šotlaste püüdlustele astuda otse Euroopa Liitu, kui Šoti iseseisvusreferendum lõpeb edukalt.

Mis sajandis me ikka elame? 18ndas? Karmilt selgeks saab aga asjaolu, et Euroopa Liidu loomine sõja vältimiseks Euroopas polegi sõnakõlks või propaganda. Tarvitseb vaid ühel ELi liikmel istuda teisele poole lauda, ühendusest veel lahkumata, kui hakkab sadama sõjaähvardusi ja territoriaalseid nõudmisi. Šotimaa toetamine on muidugi klassika – Mandri-Euroopast on ikka šotlasi jõudumööda toetatud, et Londonit kahjustada.

Siinkohal kasutan võimalust väikeseks torkeks nende pihta, kelle arvates pole Euroopa Liitu vaja ja kõik rahvusriigid (rõhutan just seda sõna) hakkavad elama sõbralikult külg külje kõrval. Euroopa Liit on praegu olemas, aga juba on ühe liikme lahkumine tekitanud tormi piiride, territooriumide ja iseseisvumise pärast. Mõelge edasi, mis juhtuks, kui ELi üldse ei oleks.

Sest siis tuleks avada ajalooõpikud ja hakata tudeerima põhjalikult Euroopa ajalugu. Mitte üksnes Gibraltar ja Utrechti rahuleping pole konfliktide allikaks. Mõni aasta tagasi Ungaris olles võis Budapestis näha sõitmas autosid, mille registrimärgil ilutses Trianoni lepingu eelne kaart. Teatavasti kaotas Ungari Trianoni lepinguga 1920. aastal kaks kolmandikku oma territooriumist ja miljonid ungarlased jäid elama väljapoole Ungari piire. Samasuguseid näiteid on veel ja veel.

Panen peale oma vana plaadi, aga Gibraltari näide on lihtsalt selline, et vanad plaadid tuleb kapist välja võtta. Jutt käib siis lääneeurooplaste hootistest loengutest idaeurooplastele, kuidas viimased on ajaloos kinni ega suuda edasi liikuda. Kas tõesti? Kommunistliku pärandiga tegelemine tekitab muidugi pingeid, kuid ei mäleta, nagu vaieldaks Ida-Euroopas 18. sajandi lepingute üle. Mõni aasta tagasi oli Eestis äge vaidlus 13. sajandi ristiusustamise üle, ent see polnud seotud nõudmistega välisriigile.

Peale kõige muu on Ühendkuningriik ja Hispaania NATO liitlased. Britid on vägedega kohal ka Eestis. Hispaanlasi ei ole, aga nad on Lätis. Kui britid ja hispaanlased peaksid tõesti omavahel sõjategevust alustama, kuidas rakenduks NATO paragrahv 5? Huvitav, missugused instruktsioonid on saanud siinses piirkonnas viibivad Hispaania ja Briti sõjaväelased omavahelise läbikäimise kohta? Ja äkki mõtleb Läti ka, et oleks aeg revideerida piirilepingut Eestiga, mis andis Ruhnu ja suurema osa Valgast Eestile?

Muidugi on need viimased alatud spekulatsioonid, aga kes uskus, et Donald Trump saab USA presidendiks? Pärast Trumpi valimisvõitu on poliitilised ennustused muutunud mõttetuks. Nähtused, mis veel mõne aasta eest tundusid mõeldamatud, on saanud tegelikkuseks.