Pildil kirjanik JELENA SKULSKAJA.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Mõne päeva eest õnnestus mul viibida Torino Egiptuse muuseumis, mida peetakse kollektsiooni suuruse ja eksponaatide ainulaadsuse poolest oma valdkonnas üheks  maailma tähtsaimaks.

Tellijale

Muidugi, pärast filme, kus aastatuhandete jooksul ära langenud ninadega sfinksidel on taastatud esialgne välimus ning sarkofaagide eredaid värve rõhutatakse veelgi kinematograafiliste nippidega, ei suuda originaalid pakkuda kaugeltki seda muljet, mida nad algselt pidanuksid. Ent ometi tekitavad erutust muumiad, mis on meile maksimaalselt lähedale toodud: muuseum on üles ehitatud nii, et külastaja satub kitsastes koridorides ja saalides puudutamisegi eest kaitsmata reliikviatega vaat et otsekontakti. 

Põhimõtteliselt käid seal kui lahti kaevatud kalmistul, põrgu desinfektsioonikambris, ja surnukehad, mis on mähitud spetsiaalsetesse pleekinudpruunidesse sidemetesse ega lehka, kuid vaieldamatult levitavad kõdunemise, kaduvuse, lagunemise, tolmu, kõige selle jõuga alalhoidmise tundmust, mis oleks juba ammu pidanud põrmuks pudenema, jah, nemad saadavad sind kui silmitud ja sõnatud Vergiliused. Ja muumiaid seal jagub: kassid, krokodillid, babuiinid, naised, mehed … Ja siis viimaks muuseumi suveniiripood, kust võib leida pastakaid, millel on äsja palsameeritud muumia või siis mõne arvukatest surnute riigi eest vastutava jumala kuju.

Mõistagi on minu asjatundmatud muljed usu ja esteetilise kasvatuse küsimus. Laibad tuleb anda maa hoolde või põletada matuseriidal. Nii on «minu» kultuuris kombeks Vana-Kreeka Antigone aegadest peale. Ma kartsin juba väiksena, et mind sunnitakse külastama Moskva mausoleumi, kus lebas algul kaks surnukeha, pärast jäi alles üks.

Aga ma kordan ikka ja jälle uuesti: see on eetilise harjumuse küsimus. Minu mõttelõng kerib tasakesi hoopis selle poole, et igas kodus – see oleks minu silmis ideaal – peaks olema oma pisike muuseum, kus säilitatakse, õpitakse tundma ja hangitakse juurde perekondlikke reliikviaid. Ma usun, et sellised muuseumid oleksid tähtsamad kui kõik maailma ajaloomuuseumid kokku. Kunagi oli kombeks koostada perekonnapilte pungil täis albumeid. Teed rüüpavad külalised seadsid end diivanile istuma ning pajatasid lõputult kaugetest esivanematest dagerrotüüpidel, vanaemadest, kes ehmunult jõllitavad fotoobjektiivi, grupipiltidel leiduvatest onudest ja tädidest. Hiljem ei peetud seda enam kuigi lüüriliseks, nagu ka näiteks vaipu, millel ilutsesid hirved võrendiku ääres. Täiesti asjata! Lihtsalt ei maksa nende fotodega külalist ära tappa: albumeid on vaja selleks, et inimene ei tunneks end siin maailma kõrvalisena!

Perekondlikud reliikviad

Mõne aja eest käis mul külas üks tuntud fotokunstnik. Noortele omase taktitundega küsis see neiu, lasknud pilgu käia üle mu korteri, kus leidub külluses maale ja raamaturiiulid on täis möödunud sajandi kuulsuste autogrammidega teoseid:

«Aga mis saab kõigist neist reliikviatest, kui te ära surete? Need hindamatud esemed võivad ju kaotsi minna, aga teie olete siin neist tõelise muuseumi koostanud!»

Jah, muidugi ei ole asi siin minus, vaid selles, et me kõik, ilma igasuguse erandita, hoiame alles ja kogume mõningaid meie jaoks meenutamist väärt esemeid: mitte ainult raamatuid ja fotosid, mitte ainult maale, vaid ka märkmepabereid, päevikuid, vihikuid, kallite inimeste kingitusi, esivanemate aukirju ja medaleid, mõnikord nende rõivaidki, vahel ka laste asju, jahitrofeesid, suveniire … Ja milleks?