Tiia Kõnnussaar

FOTO: Erakogu

Kas see, kuidas me suhtleme, loob koosmeelt ja ühisosa või hävitab seda tasahaaval, küsib Tiia Kõnnussaar.

Paar aastat tagasi juhtusin lugema üht Business Insideri artiklit, mis ei ole oma aktuaalsust sugugi kaotanud. Mis ikkagi hoiab inimesi koos ja õnnelikuna?

Lühidalt, 1970ndatel kasvas USAs järsult lahutuste arv ja see tegi psühholooge murelikuks, sest perede purunemine tõi nende laste ellu palju valu ja segadust. Teadupärast on USA riik, kus psühholoogiale kui teadusele ei peljata kulutada suuri summasid. 1986. aastal kutsusid John Gottman ja Robert Levenson äsja abiellunud paarid oma «armastuse laborisse» ja jälgisid nende omavahelist suhtlust, et saada selgust, millised paarid jäävad kokku ja elavad õnnelikult. Paaridelt küsiti nende mälestuste kohta: kuidas nad kohtusid, milliste konfliktidega nad silmitsi on seisnud ja millised on olnud õnnelikud hetked.

Uuesti võeti katsealustega ühendust kuue aasta pärast. Osutus, et õnnelikku abielu elas vaid kolm kümnest paarist. Uurijad said teaduslikku kinnitust sellele, mida meile ütleb ka argimõistus: teravuste pildumine ei ole ettenägelik viis oma elu elada. Lahku olid läinud või krooniliselt õnnetut elu elasid need paarid, kes olid katse ajal olnud pidevalt valmis oma partnerile nähvama või end teise eest kaitsma, nn võitle-või-põgene-seisundis, millega kaasnes elektroodide kaudu mõõdetud füsioloogiline erutusseisund, stressihormoonide paiskumine verre.

Heakene küll, ent mis hoiab paare koos? Üllatus-üllatus: paare hoiavad koos kaks peamist joont, ja need on lahkus ja suuremeelsus/heldus (kindness and generosity). 

Paar jääb suure tõenäosusega kokku ja elab õnnelikult, kui need omadused väljenduvad igapäevases suhtlemises, ja nii päevast päeva.

Näiteks, kuidas sa reageerid teise inimese katsetele juttu alustada? Või tema edule ning rõõmusõnumitele? Kas tähelepanu ja tunnustamisega või, pahemal juhul, teise eiramisega – näiteks ei katkesta oma tegevust, kui teine räägib, ja ainult mühatad vastuseks? Või mahategemisega – näiteks leiad ikka mõne vea või puuduse või viskad sarkastilist nalja, end niimoodi teisest paremaks upitades?

Ignoreerimine, mahategemine ja eneseupitamine on suhet hävitavad suhtlusviisid.

Nagu sees, nii ka väljas, ja vastupidi

Suhtlusstiil ei ole loov või hävitav mitte ainult perekonnas. Kui jälgida avalikku ruumi  – lehti, online-meediat, kommentaare, ühismeediat –, jääb mulje, et meil on vähe julgustamist, märkamist ja rõõmustamist ühise või üksteise edu üle. See pole lihtsalt eriti kombeks. Sealsamas on aga nii palju sarkasmi, kriitikat ja ärapanemist. Hiljaaegu lõi ühismeedias laineid ühe reklaamiinimese kirjatükk, mis kubises halvustavaist rünnakutest oponendi vastu. Oli huvitav jälgida, kuidas ühe inimese vihapurse tekitas vette visatud kivina sootsiumis uusi ja uusi negatiivseid emotsioone ja ärritunud väljaütlemisi.

Ühes populaarses telesaates rõõmustas saatejuht, kui algul üsna konstruktiivselt meelestatud poliitikud hakkasid üksteise pihta sarkasminooli lennutama, et «lõpuks ometi läheb ikka saateks ka». Tõsi, igav saade on saatejuhi õudusunenägu. Võib ka olla, et saatekülalised tõepoolest suruvad lahkudes üksteisel kätt ja lähevad koos õlut jooma, sest, noh, üks asi on telesõu ja teine päris elu. Ent vaatajates – ehk siis valijates – süveneb kõhe tunne, et meie poliitikutel napib lastetuba, enesevalitsemist ja ettenägelikkust. Sisulise arutelu asemel libisetakse liiga kergesti isiklike rünnakute tasandile, mis hävitavad usaldust.

Võitlusvälja laienemine

Avalikus suhtluses ollakse tihti justkui püsivas võitlusseisundis. Ootamatu valitsusevahetus paiskas meediaruumi arvamusavaldusi ja kirjatükke, mis ei olnud väärikad. Üks Facebooki-tuttava tuttav märkis, et neil oli kodus telekas lahti ja nad vaatasid riigikogu istungist ülekannet: «Mu tütar märkis hiljem, et ta pole ühelgi oma töökohal kuulnud nii palju üksteise solvamisi, isegi mitte ...-s» (nimetatud oli ühte üldteada halva organisatsioonikultuuriga äriettevõtet).

Meeldiv erand on olnud värske peaminister, kes, tundub, et tõesti püüab uut poliitilist kultuuri juurutada, alustades sellest, et ei halvusta opositsiooni ja tunnustab ajakirjandust ka kriitiliste küsimuste puhul.

Kust need lahked jooned peakski peredesse kanduma, kui ühiskond on justkui lõputul sõjatandril?

Võib-olla, et selline võitlusvälja laienemine ongi osa kaasaegsest digiühiskonnast, kus käib halastamatu võitlus tähelepanu pärast. Haridusfilosoof Tiiu Kuurme on (viidates Austria teadlasele Liessmannile) kirjutanud neoliberalistlikust ühiskonnast kui turust ja võitlusest, kus inimene tegutseb võitlusväljal ja on pigem instinktidest kui vaimust juhitud.

Kas oleme juhitud instinktidest või vaimust, on siiski suuresti igaühe isikliku otsuse küsimus. Novembri lõpus kõneles president Kersti Kaljulaid Tartus Atlantise konverentsisaalis Tartu ettevõtlikele naistele. Vastates küsimusele Eesti poliitikas toimuva kohta, ütles president Kaljulaid, et ka poliitikutel peab olema õigus eksida. Kui aga eksinut avalikult kritiseeritakse, oleks vajalik avada kogu taust.

Presidendi üleskutse tasakaalukusele oli rõõmustav. See, kuidas ühiskonnas toimuvat mõtestavad need, kes on kutsutud ja seatud, ei ole vähetähtis. Ja ühiskonna olekut ei saa mõtestada ainult majanduskasvu näitajate abil, nii nagu ei saa perekonna heaolu hinnata pelgalt sissetuleku suuruse põhjal.

Võibolla see olekski üks väike samm lahkuse ja suuremeelsuse poole: näha kogu tausta ja rääkida probleemidest tasakaalukalt? Kas soome-ugri vaimulaadile polegi mitte palju omasem võtta kivi viskamise asemel aega järelemõtlemiseks, sest hommik on õhtust targem? Lahkus, muuseas, ei ole jäik isikuomadus, vaid pigem nagu muskel, mis on treenitav.

Ärgem siis koonerdagem lahkuse ja suuremeelsusega! Ühtlasi on see ka kristlik ja jõulumeelne hoiak, rahuajale igati kohane.

Tiia Kõnnussaar on Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja. Artiklis avaldab ta isiklikke vaateid.