Risto Berendson: maskide langemine

Postimehe uuriva toimetuse juht Risto Berendson. Foto: Peeter Langovits

Tänases Postimehes langevad viimased maskid: idarahaskandaalist alates on viimased kuus aastat jäetud avalikkusele mulje, et Keskerakonna ja Ühtse Venemaa suhted seisavad külmutatuna.

Nüüd selgub, et tegelikult pidas Keskerakonna endine juhtkond alles kaks aastat tagasi Putini partei vahemeestega Tallinnas salakohtumisi ja uuris, kuidas oleks võimalik Venemaalt Keskerakonna valimiskampaaniat rahastada.

See peaks olema punane joon. Eesti Vabariigi kodanikuna ootan ma peaministrilt ja erakonna esimehelt Jüri Rataselt selgeid seisukohti seoses kuramaaži ja võimumängudega Venemaa võimuparteiga, kes on Baltimaade iseseisvumist pidanud suureks strateegiliseks veaks.

Jutt, et las see leping seisab sahtlis, enam ei kehti. See võib olla Keskerakonnale strateegiliselt vajalik tagamaks endale Lasnamäe hääli, kuid see on eluliselt vastuolus Eesti omariikluse huvidega.

Ma olen aus ja otsekohene: olukorras, kus Venemaa on pärast Savisaare erakonna juhtimisest kõrvaldamist asunud Eestis otsima võimalusi uue poliitilise liikumise rahastamiseks, ja seda aprillirahutustega tuntuks saanud Dmitri Linteri kaudu, pole peaministriparteil mingisugust ratsionaalset põhjust edasist koostööd jätkata. Sest partner haub niigi ise lahutusplaani.

Seetõttu tuleb Jüri Ratasel teha erakonna juhina selged otsused. See ei ole olnud seni Ratase tugevaim külg, kuid kuskilt tuleb hakata otsustama. Kultuspoliitik Savisaarega peaks niigi kõik selge olema. Seda nii erakonna kui ka Eesti avalikkuse jaoks.

See, et rahahädas Savisaar läks pärast 2010. aasta idarahaskandaali aastaid hiljem Ühtse Venemaa vahemeestelt taas raha manguma, on sõna otseses mõttes uskumatu sigadus. Seda pole võimalik tagantjärele õigeks rääkida.

Ka peamiselt läbirääkimisi pidanud erakonna endise finantsjuhi Kalev Kalloga peaks olema selge sott: Kallo ei tohiks jätkata Tallinna linnavolikogu juhina. Nende pealtnäha lihtsate otsuste tegemisest sõltub Keskerakonna maine ausa Eesti elaniku silmis.

Savisaare jaoks on peaosad Eesti poliitikamaastikul suure tõenäosusega otsa saanud. Ma ei ole siin kohtumõistja kapos koostatud kriminaaltoimikusse kogutud Savisaare väidetavate kuritegude üle, vaid pean silmas Savisaart inimesena.

Uurimistoimikus sisalduv on tegelikult kurb lugemine: võimu külge klammerdunud vana mees ajab Tallinna linnavõimu kaudu taga raha ja mõjukust. Kuid ta unustab ära enamiku räägitud asjadest ja kokkulepetest, tegeleb suure osa ajast noorte naiste tagaajamise ning muu tühja-tähjaga.

Seda lugedes jääb mulje: tõenäoliselt pole tervisega kimpus poliitik võimeline täispikka ja aastaid kestvat kohtuprotsessi läbi tegema ei füüsiliselt ega vaimselt. Savisaart vähegi alavääristamata tuleb nentida, et tema kummardajatel on seda teadmist raske taluda.