Ahto Lobjakas: oopium Ida-Euroopale

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Eesti julgeolek on paremini tagatud kui kunagi varem – seda fraasi on viimastel nädalatel kasutanud mitu juhtivat ministrit. Variatsiooniks samast vormelist on «Eesti on parimini lõimunud riike piirkonnas/Euroopas/maailmas».

See on iseenesest õige. Aga tõdemustes peitub sügavam paradoks, mis vähemalt väliselt jääb varjatuks nii valitsuse kui opositsiooni jaoks. Maailm on ohtlikum koht – ja selle tulevik tumedam – kui kunagi varem pärast 1991. aastat. Julgeolekut tagavad meil üha paremini institutsioonid, mis on ise üha enam liigestest lahti ja mille koht rahvusvahelises julgeolekuarhitektuuris on aina ebakindlam.

Instrumente on Eestil maailmas rohkem kui kunagi varem, ütles välisminister Urmas Paet 8. veebruaril riigikogus toimunud välispoliitika arutelul. Tõsi, aga ohte ka – ning Eesti jaoks tõsisemaid kui terrorism, mida välisminister näitena esile tõstis. Selle rõhuasetuse oleme laenanud suuremate riikide murede hierarhiast.

Märke ohtudest on jalaga segada ning esmajoones pärinevad need idast, mitte Afganistanist. Venemaa manööverdused energiapoliitikaga, taktikaliste tuumarelvadega, ajalooga – kõik need on sümptomid ohust, mis on suurem kui kunagi varem teise iseseisvusaja vältel. Meie endi kasvav siseriiklik närvilisus viitab samade sümptomite tajumisele.

Mitte asjata polnud Eesti liitumine eurotsooniga peaministri jaoks esmajoones julgeolekupoliitiline, mitte majanduslik-rahanduslik sündmus. Samasse ooperisse kuulub ETV möödunudnädalase valimisdebati rabelev labiilsus. Eksistentsiaalsed ohud – jutt keerutas ümber Venemaa nagu kass ümber palava pudru – olid kaootiliselt läbi pikitud lõimumistehnilistest pisimuredest ELis jm.

Korduv motiiv: mured on omad, jutt ei ole. Jutt on laenatud neilt, kellega püüame lõimuda. Tegemist on jutuga, mida meile räägitakse – millel muud iseseisvat eksistentsi ei ole. Me peame seda juttu kaasa rääkima, see on osa lääne «salongikõlblikkusest» (selles mõttes võib valitsusest aru saada), aga see ei tohi välja lülitada meie oma reaalsustaju.

Juttu «demokraatiast» Afganistanis, «partnerlusest» Venemaa praeguse režiimiga, NATO artikkel 5 «garantiist» jne tõsiselt võttes ütleme ise üles vastutuse enda tuleviku eest. Selline retoorika on oopium Ida-Euroopale, parafraseerides Marxi.

Murettekitavaks märgiks, et võõras retoorika on hakanud asendama oma reaalsust tout court, üle platsi, on keskmise plaani täielik puudumine. ETV debatis ei mainitud sõnagagi Soomet ega Rootsit. Riigikogu arutelul ei maininud keegi kumbagi riiki julgeolekupoliitilises kontekstis.

Ometi on tegemist meie piirkonna võtmeriikidega. Eesti on lõimunud kõigi ja kõigega – peale oma regionaalpoliitiliselt märkimisväärsete naabrite (lisades siia Venemaa). Mõnes mõttes on asjade selline seis mõistetav ja paratamatu, aga ühtlasi on asjade selline seis midagi, mis peaks meil pidevalt mõttes ja jutuks olema.

Sest just Rootsi ja Soome on meie regioonis stabiilsuse ja tagatud julgeoleku mudelid. Ainus alternatiiv (Venemaale kapituleerumata) on loota USA-le. Kuid nagu jumalaga, on USAga üha enam nii, et ta aitab neid, kes end ise aitavad (kes ei usu, lugegu mõttega vikilekkeid).

Omaette probleem on, et mainimisväärseks pole peetud ka Poolat, Saksamaad ega Prantsusmaad. Seegi vaikus on äärmiselt kõnekas. Kusjuures siin ei ole USA sama ühemõtteline alternatiiv – seda näitas muu hulgas NATO 2008. aasta tippkohtumine Bukarestis, kus Berliin ja Pariis blokeerisid Gruusia ja Ukraina NATO-tee.

NATO on põhiolemuselt poliitiline, mitte sõjaline (loe: automaatse kaitsegarantiiga) allianss. Lähemas plaanis kuulub siia ka üle poliitilise spektri kaikuv vaikus Põhja-Aafrika rahutuste osas – mille üks meie jaoks kriitilise tähtsusega järelm ähvardab olla ELi naabruspoliitika pendli järsk (tagasi)liikumine idast lõunasse.

Pole muidugi realistlik oodata, et valitsus hakkaks enne valimisi täiesti sõitvat paati kõigutama. Kuid senine debatt on esile tõstnud Eesti välispoliitilise pingi lühiduse (aruteludes välisministrile arvestatavat võistlejat pole olnud, kaitseministrile küll). Nii langeb valitsusele veel suurem vastutus selle eest, mida ameeriklased kutsuvad «keeping it real» – jutu «reaalsena hoidmise» eest.